Isegi kui mitte ühtegi tähte pole näha, ära jää käed rinnal risti pimedusse istuma – Ole iseenda valgus sel teel.Mu eilne kodujooga mõte, mis tuli minuni paar tundi enne tunni algust. Praegusel ajal on nii kerge selle kõige all, mis toimub paigale jääda ja siis ka kinni jääda. Vähemalt emotsionaalselt tunnen nii mina ja ma ei kahtlegi, et ka keegi teine. See aeg on suurepärane, et praktiseerida, harjutada, tutvuda sellega, kuidas leida endast valgust, et teaksid ja näeksid – kuidas, kuhu, miks.
Tasakaal on meis peidus ja selle leidmiseks peame tegema ise rahu ja rahu leidmiseks ei saa me tegelikult päriselt toetuda teistele vaatamata endasse avatud silmadega. Mõniaeg tagasi läksid tuled minus kustu nagu plaksti ja sama plaksti ei teadnud ma enam kus, kuhu ja miks, aga leidsin sahtlinurgast viimase tikuga tikukarbi, millega leidsin üles lüliti valgusele, mis viib vaikselt tagasi südame juurde. Seda vaid tänu sellele, et isegi kui ongi kottpime, ma ei jää nurka istuma, algul surun silmad punni, et äkki ikka näen, siis sulen silmad, et võtta pimedus omaks ja alles siis hakkan ringi kompama ja tasapisi leian tee välja. Kõigest väest üritan teha rahu, küll ikka veel toetudes teistele, aga olen hetkel siin ja mitte kaugemal, küll jõuab areneda, küll jõuab teha, küll saab vastused. Leia end, et leida tee.
