Igal hommikul ajan end püsti ja ühe esimese asjana kirjutan välja päeva tegevustest listi. Vahepeal teen hommikujooksu, harva hommikuvenituse, enamasti loivan hommikumantlis kuni söök sees, hommikutee sees ja siis tunnen, et ärkasin. Ma ei sunni end olema see tubli inimene, kes suudab otse voodist välja astudes end venitama hakata, ma ei ole valmis selleks.
Minu päeva nimekirjades on alati liikumine või keha eest hoolitsemine sees. Olgu selleks 20 minutit venitust, jooga, jooksmine, jalutamine, jõusaal, kodutrenn, välitrenn torudel, rulluisutamine, suusatamine, hiit, rattaga sõitmine, vann, kreemitamine, pehmed riided ja pehmed tekid keha ümber tassi kuuma teega – mida iganes keha vastavalt oludele ja päevale valib.
Ma liigutan end teadlikult – käin jala, valin teadlikult alati võimalusel trepist käimise, kohe kui lumi läinud sõidan rattaga igale poole, kuhu vähegi jaksan. Liigun mitmekülgselt ja teadlikult, olles avatud uutele liikumistele ja aladele, sest ma soovin olla paindlik.
Ma puhkan ka palju, olen inimene, kellelele lihtsalt on vaja rohkem pausi. Ma ei saa teha 6 päeva nädalas täiega trenni ja siis ainult ühe päeva mitte. Ma ei saa ka tööd nii teha, tegelikult ei saa üldse midagi nii teha, sest mul on tegevustest vaja pausi – sellepärast teen ka nii palju erinevaid asju. Ma olen enda püsti hoidmiseks loonud iseenda tugivõrgustiku tegevuste näol. Sinna hulka läheb ka toitumine, ma toitun võimalikult mitmekesiselt, et jõuaks, tahaks, meeldiks kokkamine, et ma naudiks söömist ja et mu keha tunneks end hästi.
Lisaks sellele, et hoian end läbi liikumise, söömise ja hobide, hoian end ka riietumisega. Ma pakin end ekstra sisse, käin paksude pükstega ja mütsiga, jope alati kinni, kaks paari kindaid, 2 salli, mitu kihti pükse ja kampsuneid. Ma varustan end aina enam riietega, mis mind soojas hoiavad, sest see aitab mul hoida enda tuju, hoida enda enesetunnet ja tervist. Ma olen kubujuss.
Mitmekülgsus igas mu elu valdkonnas on see, mis ajab mind liikuma. Muidugi ma pole seda mitmekülgsust kogemata leidnud, olen seda otsinud, olen praktiseerinud erinevaid viise, kuidas minule elamine kõige paremini sobib ja muidugi see ajas kogu aeg tasapisi muutub. Just sellepärast teen liste, kirjutan päevikut, teen vaimseid harjutusi (kognitiivne käitumisteraapia) iseenda avamiseks iseendale, et mõista, kuidas kõige paremini hakkama saan. Mida rohkem tunnen ma iseend, mida rohkem praktiseerin asju, mis sobivad minule, seda enesekindlamalt teen kõike seda, mida teen, nii nagu seda teeksingi mina. Näiteks käin ringi nagu kubujuss ja olen selle üle maru uhke, tuues võrdluseks teismelise mina, kes jubedalt tahtis läbi suruda endale seda “ma ka ei kanna mütsi ja käin jope lahti ja teesklen, et mul pole üldse külm, et olla lahe”, aga tegelikult täiega külmetasin.
Kui olen stressis võtan ekstra aeglaselt. Ma teen liste edasi, aga poole lühemaid, ma liigun edasi, aga palju aeglasemalt. Samal ajal kogu mu keha tahab teha rohkem, et vaigistada stressi tekitavad mõtted, juhtumid, aga hoian end tahtmise lihastega paigal, sest nii ma hoian end. Kui mul on stress laes ja keha valutab, olen hakanud tegema külma vanni, mille on mu ellu toonud mu mees, kes hakkas end karastama olles samal ajal minule eeskujuks ja inspiratsiooniks. Varem pugesin ainult kuuma vanni ja tegelikult siiamaani näiteks pärast pikka rasket päeva on tulikuum nahka kõrvetav dušš mu lemmiklõõgastus.
Miks ma teen siis kõike seda, mida ma teen nii nagu teen?
Kui teen kõike seda, mis teen nii nagu teen, siis ma elan. Ma elan, kui olen meedias aktiivne ja elan, kui otsustan nädal aega eemale hoida. Ma elan, kui teen iga päev trenni ja elan, kui otsustan, et see nädal ei tee mitte midagi. Ma elan, kui teen vaimseid harjutusi ja elan, kui otsustan, et täna vaatan 3 filmi ära ja ei kavatse üldse end liigutada ega kellegagi rääkida. Ma elan, kui käin tööl teenides raha ja elan, kui saan aru, et nüüd pean tervise tõttu haiguslehe võtma. Ma elan, kui annan teistele head, olen toeks ja armastan ja ma elan, kui tean, et hetkel minus pole jõudu olla nõuga või suure armastusega toeks, aga võin vaikides kuulata. Ma elan, kui jagan kõike, mis tunnen ja mõtlen ja ma elan, kui otsustan vaikida ja hoida endale. Ma elan, kui ei suru läbi asju, mis ei tule sujuvalt või rahu toovalt ja ma tunnen, et kaotan end, kui hakkan suruma vastu oma kehale, tunnetele, tervisele.
Ma elan, kui seisan jääaugu ees suure peavaluga, madala vererõhuga, vaimsete raskustega ja rahulolematusega tujude kõikumisest. Ma elan, kui seisan ja olen seda kõike, olles end aktsepteerinud teadmisega, et kui võtan oma kolm kihti pakse riideid seljast, seisan poolalasti kevadises looduses ja lähen sinna auku, olen seal 30 sekundit, siis välja tulen ilma selleta, mis enne olin.
Vaadata kõrvalt jääauku minemist, on minu jaoks taipamine iga kord, milline suur enese üles upitamine hakkab peale – hakkan hüppama, vehkima, avama oma keha, tuleb tugevus ja tulevad kõva häälega välja sõnad, mis näiteks suure peavaluga on kuskil sügaval kohas peidus – ma suudan seda, olen imeline naine, ma olen tugev, olen võimeline kõigeks, ja mu lemmik – Kui ma suudan seda, siis suudan ükskõik, mida.
Jääaugus käimine ja üldse külmaga ujumine on minu tutvusringkonnas hullult popiks saanud ja kõikide videotest on jäänud mulle mulje, et oi küll see on ikka lihtne neile. See pole tegelikult nii. Sinna jõudmine tähendab siiski eneseületust, täielikult endast välja astumist ja siis endasse tagasi tulemist 100% kohaloluga. See on imeline viis end tervendada, enda ego tõsta ja enda enesetunnet parandada, aga ma arvan, et seda vaid siis kui sa oled selleks valmis, avatud – nagu iga asjaga siin ilmas.
Oleme paranemisele avatud vaid siis, kui tõeliselt paranemist soovime. Mina tõeliselt soovin paraneda ja sellepärast teen kõike seda, mis teen, nii nagu mina seda teeksin ja proovin teha seda enesekindlalt iseendana. Kui miski aitab mind, siis see aitab – ükskõik, mis see olla võib, kas laisklemine soojas või enese avamine jääaugus.
