Mu elus on lugematult palju olnud kirjeldamatult... hetki. Need ongi kirjeldamatud. Ainus, mis saan teha on püüda neid lausetesse poetada, aga ka siis jääb ikka see vahemaa tunde ja sõna taga. Ma tunnen alati vajadust need hetked talletada sõnadega, aga paljud neist on kirja panemata jäänud, veel. Mul on olnud sõpru erinevates eluhetkedes kokku päris hea arv, ma ei ole see inimene, kellel on väiksest peale ühed ja samad inimesed olnud ja koos kolimistega oli see paratamatu, et mu teekond elus ongi olnud kohanemine, uute sõprade leidmin ja kaotamine, sealt kõravlt enda otsimine. Siiski mu elus on üks väike tüdruk, kes elas natuke eemal mu kodust ja kelle kõrvale ma esimeses klassis oma koha valisin. Imestan, et ta siiani on, sest me teed on korduvalt teineteisest kaugele viinud, tänulik, et ringiga alati tagasi jõudnud.
Elus olemise hetked, mil me tunneme, et oleme päriselt kohal, need hetked on kõikide inimestega omamoodi. Ei ole paremat ega halvemat, sest kõik on erilised ja vajalikud erinevatele osadele meist. Lapsepõlvesõbra kohalolu täidab ammust paika südames, tuletab meelde, kust ma tulen ja kes ma olen - seal sügaval südame sees, sest tema teadis mind siiralt, ilma maskideta ka juba siis, kui julgesimegi olla lihtsalt autentselt need, kes olime kõikide pisarate ja naerudega, ilma selleta, et peaks endast julgust otsima olla siiras.
Istume mõnusalt diivanil, oleme jälle üleaja koos ja nagu ikka meie vahel muudkui maiustame ja jutustame. Oled mu sõber juba 20 aastat. 20.. Mu keha ja meeled ei suuda seda tegelikult päriselt korraga võtta. Sa oled tulnud ja läinud ja kui jälle läheme, siis teame ikka, et jõuame ringiga teineteiseni tagasi. Alati. Sa oled nagu üks osa minust ja mina sinust, aga nii ongi kui aeg me vahel olnud nii pikk, et isegi kahe käe peale ei saa seda lugeda. Ma istun ja kuulan, kuidas räägid kõigest, mis on olnud eriline ja vähem erilisem.
Istun ja kuulan samamoodi nagu tegin seda lapsena, teismelisena, täisealisena; katkisena, otsivana, kooliõena ja lapsepõlvesõbrana. Läbi erinevate eluhetkede ja etappide, ma olen istunud su kõrval ja kuulanud, vastas ja jaganud, olen pisaraid pühkinud, ise poetanud ja naeruga kaasa läinud ja seda ka loonud. Oleme olnud kahekesi meie armastuse loomises, mille sarnast minu elus pole ei kellegi teisega. Kasvasime koos läbi aja alates, kui olime ise väiksed maailma avastajaid ja mis kõige olulisem, me jagasime siiralt kõike läbi aja kuni siiani. Siiraid pisaraid, unistusi ja naeru, hirme, enda piire ja pahameelt, igatsust ja südamevalu 20 aasta peale, väikesest suureks.
Ma vaatan sind ja mõtlen, oh kui armas sa oled mulle. Su näoilmed on samasugused nagu siis, kui olid 8, 10, 12, 19 või 25 - oled ikka sina ise. Ma näen su näost, kui see, mis jagad on sulle olnud raske ja ma kogu oma olemisega olen su kõrval - ma tulen ja tunnen kaasa. Ma näen, kui see, mida jagad on naljakas ja rõõmus ning ma tulen sinuga kaasa, naeran kaasa sügavalt kõhust ja luban naerul kontrollimatult kajada. Ma märkan, ma tõesti olen siin sinuga. Kuulen tagataustal rahulikku folk-laulu tasapisi veeremas, märkan sinu seljataga aknast imeilusat kevadist päikeseloojangut, mis annab toale sooja-lillaka kuma, südamest tõuseb soe lainetus. Sa istud mu ees ja ma kuulan. Nii me naerame ja nutame siiralt teineteisega, teineteisele kaasa. Me lubame tunnetel ja jutul tulla ja kaome ajas teineteise seltsi.
Sa oled mu sõber. Sa oled see, kes on mind valinud ja mina sind. Sa oled see, kes jõuab alati ringiga tagasi ja siis me oleme siin ja praegu, koos elus ja just selles hetkes. Oh, kui ilus on olla kuulatud, hoitud, nähtud ja armastatud..
Hoia ja luba end hoida!
