Taipamisest

---

Sisetundest enda tõeni tagasi. Vestlesin viie päeva jooksul nii uute kui vanade olijatega mu elus, kellega esimest ja viimast korda, kellega esimest korda algaval teekonnal, kellega üle pikkade aastate, kellega järjekordse ühise vestluse nimel. Kõigiga vestlesin elust ja kõik nad puudutasid erinevat osa minu hetke elu kõige suuremast küsimusest –

Vanaviisi ei saa, aga kuidas siis edasi?

Olen nädalaalgusest iga õhtu olnud läbi kurnatud kaalutlemisest, suhtlemisest, avamisest ja kuulamisest. Teatud tormised aknad endas olen kinni saanud, mitmed veel pauguvad kinni-lahti ses tormis minus, aga vähemalt üks uks on avatud uuele rohelisele niidule.

Inimesed on mind usaldanud, sisetunnet usaldanud, inimesed on kuulanud, jaganud minuga, õpetussõnu andnud ja suunanud. Olen viis päeva oma elus olnud suurem kõrv kui eales varem, samal ajal silmad endasse pööratud. Vaatan maailma silmad kinni.

Lasen taipamisel tulla.

Täna olen vestlemise asemel suunanud pilgu raamatusse ja otsinud tarkust kirjutatud sõnades. Mitte ükski asi ei too rohkem endasse vaatama, kui sõna paberil, selle taga on harva teise hääl mu peas ja seetõttu on kerge leida end mõtisklemast endale laheduste leidmise üle. Endasse vaatamine on samuti kõige selgem siis, kui mõte peast paberile tuua.

Siiski taipamised ei tule minuni ainult läbi lugemise, kirjutamise ja endasse vaatamise. Ma ütleks 9/10 taipamisest tuleb minuni läbi vestluse.

Kirjutamine, endasse vaatamine ja lugemine on pigem töö juba sellega, mis leidsin või segadust tekitavate asjade talletamine (nt raamatust ei mõista teatud peatükke, mis jäävad meelde ja hilisemas elus läbielatud kogemus saab selle pusletüki loetud raamatust külge, seniks aga istub sügaval sees. Samamoodi kirjutades üles segadus, mis on minus, saab hilisemal läbitöötlemisel külge pusletüki hiljem toimunud kogemusest).

Siiski mitte, mida ROHKEM, vaid mida JÄRJEPIDEVAMALT ma õpin, käin psühholoogil, otsin oma häält ja “misiganes teadvust toov tegevus” seda järjepidevamalt minuni jõuavad pusletükid, mis läbi vestluse muutuvad taipamiseks.

Ma ei pea selleks 3 raamatut päevas läbi töötama ja 2h mediteerima, aga et hoida enda otsivat, küsivat, filosofeerivat sisemust ärkvel, pean vähemalt üle päeva raamatu haarama ja seda kohaloluga lugema. Jälgin, et nädalas oleks tasakaal vaimsel ja füüsilisel tervisel. Kui hetkel vajab vaimne tervis rohkem, siis sinna rohkem panustan. Kohalolu elus viib käimasoleva tegevuse kvaliteedini.

Taipamist toob minuni kvaliteet mitte kvantiteet.

Kvaliteet elus. Suhetes. Töös. Hobides. Joogas. Kirjutamises. Jagamises. Taipamises. Vabas ajas. Söögis. Puhkuses. Vestluses.

Taipamine, millest räägin pole ükskõik mis pusletüki omavahel kokkusobitamine ja siis 5 minutit äratundmisrõõmu. Taipamine kui päevinõudev seedimine, läbitöötamine ja kogemuste/tagajärgede vaatlemine uue teadmisega. Selline taipamine viib tihti lahenduseni, kuidas paremini ja harva vabanduseni, miks nii on ja hetkel ka jääb.

Kõige suuremad järjepidevamad taipamised mu elus on juhtunud kolmel erineval viisil –

1. Lähedase sõbrannaga vestlemine öötundidel, veetes nii paljud ööd, kaotades kõik piirangud vestluses, mis võimalik. Ühine taipamine, ühine eneseleid olles eraldi omal teel, hoides teineteise teadust ärkvel läbi vestluste. Koos, aga eraldi.

2. Psühholoogi juures järjepidevalt käimine. Taipamiseni jõudmine läbi raskete vaimsete tõkete, vabanedes nendest järjepidevalt harjutuste tegemise ja kõrvalvaatajana kirjutamisega. Taipamine läbi teada saamise minust targemaga vestlemise, läbi enese kogemuse pannes end antud harjutusi praktiseerima ja 100% haavatavaks tegemise. Taipamine toimub eraldi läbi õpetaja tarkuse ja toetuse, minu üksinda kogemise, tegutsemise ja katsetamise, aga teadmisega, et mul on tugi. Õpetaja-õpilane. Üksi, aga suunatult.

3. Jooga praktiseerimine ja jooga praktika teooriaks lammutamine ning selle tavapärase elu sisse toomine. Läbi jooga toimub taipamine üksi, läbi iseendaga olemise ehk minu keha ja minu vaim kohtuvad ja toimub vestlus. Joogakoolis taipamiseni jõudmine oli võimalik suuresti tänu võimalusele jagada enda ja näha teiste hingemõtteid turvalises keskkonnas järjepidevalt. Läbi kuulamise eneseleidmiseni, mis viis hetke tõe juurde võttes arvesse ka teiste tõde. Koos ühel ja samal tasandil, aga samal ajal täiesti eraldi omal teel, omal lainel.

Taipamise nimel on minu jaoks hetkel ilus tegutseda. Ma ei tea, kas see on mu vanus, eneseotsingud ongi ju tüüpiline 20ndates noore inimese põnevus. Samas taipamine ongi lihtsalt see, mis on pakkunud mulle päris võimalusi olla ‘kvaliteetsem’ inimene nii endale kui teistele ja see on olnud aastaid mu üks järjepidev eesmärk.

Õppida olema kvaliteetsem iseendana. Mitte veel rohkem mind vaid mind mõõdukalt ja südant täitvalt.