Asjad, mis aitavad toime tulla ja üldse nende teadmisteni jõudmine on olnud tegelikult pikk protsess. Aja möödudes ununeb, mil hakkasin otsima seda, mida ma vajan ja millal ma nende teadmisteni jõudnud olen.
Selleks et elus heaga edasi liikuda, on vaja tuge ja seda tuge ei saa keegi mu lähedastest pakkuda, kui kõigepealt ei tea ma ise, mida vajan. Kuigi alati olen ma automaatselt ka käitunud ja teinud neid asju, mida vajan, ei ole see olnud teadmisest, et see mind aitab. Pigem teadsin tagantjärgi, kui neid asju ei teinud pikalt, et just sellest oli puudust.
Väiksena tantsisin ja mängisin õues palju ning mäletan, et kõigutasin end magama või silitasin sõrmeotstega käevart või reie pealt oma jalga, et rahuneda. Teismelisena lugesin tohutult raamatuid ja lõpuks põgenesin ka filmi/sarjade maailma ning endiselt kõigutasin end magama. Järgmiseks mäletan, et toimetulekuks oli Malta päike, sealsetes vetes ujumine/ulpimine ja tantsimine. Sealt edasi jälle tantsimine ja hea söök, millest päevapealt sai üle tugev trenni tegemine IGA PÄEV, mõnikord kaks korda päevas. Kirjutamine on alati olnud üks asi, mis on aitanud.
Aga need on sellised suured ja nö lihtsamad asjad, mida endale pakkunud ja mida aegajalt elus ikka tuleb ette ja pika pausi järel mõistad, et seda on vaja iseenesest, aga miks ma kirjutan on just see mõte, et kas sa tead, mida sa vajad, et praegusest läbi minna?
Just see koht, kus kõik pole hästi, aga, seisata, vaata endasse ja küsi endalt, mida on vaja? Mõtiskled ja küsid, kuidas seda endale pakkuda?
Kuidas ma saan endale ise olukorra paremaks teha?
Mul on psühholoogil käimisest päevikus mitmeid häid harjutusi enda tundma õppimiseks ja paariteraapiast on mul tohutult hea kogemus sellest, et kuidas oma vajadusteni jõuda ja neid siis ka haavatavalt välja öelda lähedasele.
Aga õppida seda tegema ka siis, kui päriselt on abi vaja - Minul näiteks ärevus- või paanikahood, üksindustunde hetked, väike ja mitte oluline tunne, hirmu hood. Tunded, millest pole lihtne üksi läbi tulla ja super hea oleks, kui elaks koos kellegagi, kes on õppinud vaimne tugi vms, aga sellisele asjale lootma jäädes sõltume ikka ainult teistest mitte iseendast. See, mida tahan on see, et ma sõltuks endast ja oma tunnetusest, teadmistest rohkem. Kui mul on vaja abi, siis ma võiksin teada ka, mida ma vajan.
Ma pole selles veel hea ja see on minu jaoks üks raskemaid asju elus, öelda kellelegi, mida ma vajan - nagu abi paluda. Mind kasvatati pigem vastupidi, et ise võiks hakkama saada ja abi paludes tuli kohe mingisugune võlg külge, et tingimusteta aitamine oli pigem harv ja see muutus minu jaoks armastuseks, kui keegi küsimata/vingumata aitas.
Viga on aga selles, et praeguses elus oma partneriga küsimata aitamist armastamisena tõlgendades tekib koht, kus väga tihti "ei armastata", sest kujutate ette - inimesed ei tea lihtsalt niisama, mida sa vajad. Ma ei tea lihtsalt niisama kogu aeg, mida sa vajad. Ma võin eeldada, aga see ei ole teadmine seega tekib paratamatult olukordi, kus jään üksi, sest ei tee tegelikult ise suud lahti ja sellest tekib mineviku mustrist "saan ise hakkama" olukord, mis mind enam praeguses elus tegelikult ei aita.
Küll aga ilus on see, et ma õpin tundma, mida ma vajan, proovin esimesena endale seda ISE pakkuda ja siis alles pöördun lähedaste poole. Kui ma ei proovi üldse oma elu ise paremaks teha ja toetun kogu aeg teiste inimeste peale, lootes, et nendes on kogu aeg jõud olemas, mida minus endaski pole enda jaoks, siis tegelikult ei hakka mul suures pildis kunagi parem.
Detsembris avastasin enda jaoks meditatsiooni ja täiesti uue tunnetusega. Jaanuarist alates olen mediteerinud pea iga päev. Mediteerimisest saab aeg ajalt ka taastav jooga iseenda jaoks. Mediteerimine on vahepeal ka kirjutamise kujul saabunud.
Palju tihedamini ma lähen oma partneri juurde ja ütlen otse ilusti välja, mul on väga vaja kallistust, silitust, tähelepanu, aega. Iga päev lähen enda juurde ja küsin, mida ma vajan, et siis endale seda pakkuda.
Päris olukorrad lähiminevikust:
Mul oli tööl raske päev, ärevus ja pinged olid laes, higistasin ja kerge paanikahoo piiride kompamine - ma võtsin pausi, läksin vetsu, kõrvaklapid peas, istusin ja mediteerisin, hingasin teadlikult. Rahunesin maha ja kõigest 6 minutiga suutsin leida rahu (olin valmis kauemaks ja see oli üllatus mu jaoks, et tegelikult nii vähesest piisas.) Higistamine lakkas, pinge ja ärevus hajus ja minus kerkis aktsepteerimine. Lisaks jõudsin enese vajaduseni - värske õhk, seega läksin seisin õues külma karge õhu käes, hingasin ja lubasin päikeseloojangu valgusel paitada end. Tulemus oli tõesti hea tunne.
Mul oli kodus loid ja keha kinni tunne, laiskus ja viitsimatus midagi teha lõpuks tekkis ärevus, et ma miskit ei tee, aga tahaks nautida aega midagi head tehes, aga liiga palju valikut, mida teha võiks. Sundisin end liikuma, ma tegin ära 55 min Lesmills trenni ja mediteerisin otsa 10 minutit, lükkasin vanni külma vee jooksma ja istusin nabani külma vette 2:30 minutiks - tulin välja tegutsemistahtega ja teadmisega, et ma tahan kirjutada ja lugeda.
Mul oli väga pikk nädal, iga päev tööd. Poole nädala peale plaanisin teadlikult taastava jooga, kui hetk kätte jõudis oli tunne vastupidine ja ärevus surus edasi tegutsema. Istusin endaga vaikuses ja sain aru, et see pole minu sisemine tahe vaid ärevus, mis surub tegutsema seega tegin plaanitut ja hetke olukorrale vastupidist ehk peatusin, nautisin taastavat joogat ja seda tehes sain poole pealt (45minuti pealt) endaga taas ühenduse ning tegin endaga kokkulepe, et sel päeval rohkem ebavajalikke tööasju ei tee.
Mul oli üksik olla, kurbus kerkis ja selles ka kannatamatus, et päev läheb raisku ja ma ei naudi. Otsustasin mediteerida ebausus, et see aitab, aga sisemise teadmisega, et aitab. Viskasin pikali tekikesega, silmapadi silmadele, panin käe kõhule ja südamele ning hingasin pikalt 10x välja, sulatasin oma keha lõdvestusse ja hakkasin endale korrutama,et ma olen iseendale olemas ja ei jäta end üksi. Seni kuni tundsin, et ma pole enam üksi ning jõudsin vajaduseni, et ma tahaks jalutada ning jalutasin oma Bonitaga mõnusa pika ringi keset päeva.
Mul oli ikka üksik tunne sees kerimas mitu päeva, lõpuks tekkis makaroni tunne, allaandmine, et ma olen tühine, "keegi ei taha mind" mõtted. Hakkasin toimetama, koristamise taha tundeid peitma. Mees tuli, ütles mängime lauamänge ja teeme teed. Koristamise ajal jõudsin mõtteni, et kõik, mis ma tahaks oleks olla hoitud, kallistada ja silitused. Mehele vastuse andmine oli justkui aegluubis, sest veensin end sisemiselt, et ütle lihtsalt, mis sa vajad, pole vaja rünnata ega vähendada teist. Ütlesin välja, mis vajan ning sain täpselt seda, mida igatsesin. Tulemuseks õhtu täis naeru, kurbuse asemel.
Alati ei pea üksi hakkama saama, aga esimesena võiksime ikka enda poole pöörduda.
Need hetked ei toimu lihtsalt niisama, keegi ei tee sinu eest sammu sinu enda poole. Keegi ei tee su elu paremaks, kui sa ise seestpoolt ei ole endaga ühenduses. Kui ühendus on kadunud (nagu mu enamus näidetes), siis niiiiiii hea on, kui sul on tegevuste pagas, kuhu pöörduda.
Meditatsioon on olnud mu viimase kahe kuu lemmik koht ja ma juba TEAN, et see kirjeldamatult hea tunne tuleb umbes 10 minuti pealt tavalisel päeval ja stressirohkel päeval 25 minuti pealt. Mul on teadmine endast ja ma saan endale pakkuda ise abi ja see on -
NII HEA, KUI MISKI AITAB JA NII HEA ON ISE END AIDATA.
Meditatsiooniks olen ma aastaid kasutanud äppi Insight Timer. Küll aga kasutasin seal alati lihtsalt taimerit äratuskella asemel (leebem meditatsioonist väljatulekuks). Jaanuaris tegin kaasa sealse kogukonna proovilepanekut - iga päev meditatsiooni, endasse vaatamist, mis oli 10/10st kogemus erinevate praktikatega (kirjutamine, erinevad meditatsiooni tehnikad, hingamised, mindset jne). Nii mõnigi praktika sealt läks mulle nii korda, et endast ma enam lahti lasta üldse ei taha.
Need asjad, mis aitavad mul enda vajadusi ise täita ehk minu tegevuste pagas:
Meditatsioon (vaikuse meditatsioon on lemmik, teiseks klassikalise või ambient muusika taustal, kolmandaks juhendatud meditatsioon a'la RAIN meditatsioon).
Taastav jooga
Kirjutamine (non stop 10min, plaanitud küsimustele vastused, lihtsalt südamest tingimustetea, kiri iseendale, blogi, insta postituse mõtisklused.)
Kuum vann, KÜLM vann (lemmik), ujumine
Sarjade vaatamine, raamatute lugemine.
Keha silitamine (Partneri toetav käsi aitamas lihtsalt sõrmeotstega mööda nahka silitades, lemmik selja pealt).
Kallistamine täieliku kohaloluga (ka iseendaga mitte ainult teistega, viskan pikali tekikese sisse, mässin end kookonisse ja hoian kätt südamel/kõhul ja annan häid tundeid endale)
Jalutamine (Jalutan teadlikult iga nädal mitmeid kordi ühistranspordi asemel).
Trenn, liikumine, tantsimine.
Magamine (9h ideaalne minule).
Hea maitsev söök.
Sarjade vaatamine.
Lähedastega kohtumine.
Laulmine, et saada välja kõik ütlemata jäänud segavad sõnad sees.
Kui ma tean, mis mind aitab, siis on mul kergem abi endale leida, kui olukord on raske ja mõte ei tööta või on tunne nagu ma ei taha enam mitte midagi ja tahaks ära haihtuda. Sellistel hetkedel on nii hea, et ma saan avada oma teadmised iseenda jaoks. Üks mõte veel, mu psühholoog ütles mulle 4a tagasi, et ajaga see muutub ja kui ei tee tööd endaga järjepidevalt edasi, siis üks hetk võidki avastada end olukorras, kus mitte miski nagu ei aita enam.
Minu näide selles osas - Vinyasa jooga ei ole mulle nii suureks vaimseks toeks nagu ta oli mulle 5 aastat tagasi, pole isegi lähedal sellele, aga see eest meditatsioon on mu päevad metsikult paremaks teinud võrreldes sellega, kui 3a tagasi üritasin mediteerida ja peaaegu mitte midagi ei muutunud.
Mine endaga sellele teekonnale kaasa, üks asi ei pea alati aitama ja see on täiesti okei, kui aastaid miski pole see ja järsku jälle on su elus see nr 1 abi. Samamoodi nagu elu muutub, muutuvad ka meie vajadused, kui miski enam ei aita, ära lase pead norgu vaid hoopis otsi uut lahendust või proovi ka aegajalt unustatud kunagist lahendust kasutada - võid avastada, et täna on see TÄPSELT SEE!
Vaikus loob mõtteselgust.
Ole hea!
