Ma olen avastanud selle võlu kirjutada vihikusse oma mõtteid, alati kättesaadav ja alati väga privaatne, ei pea otseselt läbi mõtlema, mida kirjutan. Tegelikult tekkis see alguses kohustusest psühholoogi ees, et pean vahepealsel ajal päevikut täitma. Kaks kuud võtab aega, et tekiks tegevusest harjumus ja nii see ka läks, nüüd teen seda vabatahtlikult. Avastasin täna seda sirvides, et olen kaks kuud tagasi Stroomi rannas istudes kribanud üles suures inspiratsiooni tulvas tervelt mitu lehekülge mõtteid ühest teemast. Ma proovin nüüd selle siia edastada.
Aja täies hoos taga, mida sa soovid
Raske töö tasub ära
Tööta saavutuste nimel
Küll sa magad, kui oled vana
30 ja pole karjääri või midagi suurt ette näidata, oled läbikukkunud
Elu on täiesti sinu enda kätes
Ma nõustun täitsa, et väikesest peale peaks olema arusaam, et miski elus ei tule niisama. Ka neile ei tule, kellel on rikkad vanemad, lastele võib küll tulla niisama, aga vanemad see eest ju rügavad tööd, aga äkki siis nemad igatsevad töötavat vanemat ja mõtlevad, et veab ikka, et tal vanemad eesmärgiks võtnud muud väärtused elus. Mõnel lihtsalt “veab” elus mõne asjaga rohkem kui teisel ja see on paratamatu.
Mida mina näen, et väga paljudel oli puudu või väga palju üleüldse on seda ümbruses vähe, et lastakse rahus proovida. Mul oli küll väiksena tuttavaid, kelle vanemad sundisid lapsi asju tegema. Osati hea muidugi, sest minul polnud kunagi seetõttu püsivust, aga tänu sellele ma kunagi ei pidanud nuttes magama minema, et ma PEAN nüüd seda tegema, ma PEAN seda saavutama, muidu mu vanemad on minus pettunud. Tänu sellele ma tean endast nii palju ja mul on väga palju erinevaid kogemusi ja ma ei karda uut.
Tahate teada, kui palju erinevaid huviringe/trenne ma proovisin, kui ma olin põhikoolis, jättes kõik pooleli, sest tundsin, et see pole mulle?
Matemaatika Känguru võistlused
Kunstiring
Kokaring
Korvpallitrenn
Võrkpallitrenn
Sulgpallitrenn
Jalgpallitrenn
Kunstikool
Shate tantsugrupp
Iluvõimlemine
Kalligraafiaring
Jõusaal
Kunstiring 2
Ja see on ainult põhikool.
Mu ema lubas mulle täielikku iseseisvat otsustamist ja õpetas mulle seda julgust öelda otse, et mulle ei meeldi see ja ma ei taha enam kunagi sinna minna, ükskõik kui kuri õpetaja või paha olukord. Miks ei meeldinud? Sest mul oli rinnus valus võrkpallis ja sulgpallis, kuigi mulle väga meeldis. Ma olin liiga lühike korvpallis, jalgpallis ma ei kannatanud vastu sääri saada ja pealegi see oli rohkem, sest kõik tüdrukud läksid poiste pärast. Shates olid liiga nina püsti tüdrukud ja iluvõimlemises oli treener kellega ma ei klappinud üldse, tekkis hirm tema ees. Kunstiring- ja kool olid liiga kastidesse surutud kunst, sain riielda, sest joonistasin nii nagu ma tahtsin mitte nii nagu öeldi. Vaba kunstiring 2 väga meeldis, aga hakkasin tööl käima ja ajaliselt ei saanud enam. Mul oli vabadus tunda end hästi.
See on minu silmis väga masendav, kui surutakse peale tegevusi, käitumist. “Sa pead minema ülikooli, muidu sa ei jõua kuhugi elus.” “Sa pead saama kõik viied tunnistusele, muidu sa ei jõua elus kuhugi.” “Sa pead seal trennis käima, sest muidu sa ei õpi ja muidu sa ei jõua kuhugi ja oled allaandja.”
Kuidas see siis nii masendav on, kui inimene tahabki arstiks saada, siis ta ju peabki või tahabki advokaadiks saada, siis ta ju peabki? Ja nii ongi, ta peabki, aga see tähendab, et ta TEAB, mida ta elult tahab. Aastatega olen ma näinud, et lühidalt öeldes, kui sa ei taha saada meditsiini, poliitikasse/seadusesse/riigitööliseks või fotograafiks/filmitööliseks/tantsijaks/näitlejaks, siis ega väga ei teata, mida tahetakse teha, sest uksi on valla NII palju ja paljudel ongi peaotsaslaiali tunne, sest neile meeldiks mitmeid asju teha või siis neile üldse ei meeldiksi teha seda, mida pakutakse vaid üldse midagi muud erilist, aga ei oska kuidagi selleni jõuda. Seega –
Kas ma olen läbikukkunud, sest ma ei tea mida ma soovin? Kas ma olen väärtusetu, sest ma ei tea kelleks ma soovin saada? Kas ma ei saavuta midagi, sest ma ei salli kooli? Kas ma ei jõua elus kuhugi, sest mu väärtused on muus suunas? Aga, mis siis kui ma reaalselt proovin ja proovin ja kukun korduvalt läbi, mis ma siis veel olen? Maha kandmisele?
Ma tundsin sellest teemast väga tugevalt puudust koolis ja üldse ka edasistel aastatel, kui ma ei saanud kooli. Keegi ei räägi väga, mida teha siis, kui sa kukkusid nö läbi ja enam ei tea, mida sa tahad? Kõik räägivad, kuidas tee tööd ja näe vaeva. Kõik räägivad, et tuleb lihtsalt minna ja teha. Aga, mis siis kui ma juba eos tean, et see ei aita, mida ma siis teen?!
Muidugi ma räägin ainult enda kogemusest ja natukene ka sellest, mida ma olen näinud teiste pealt. Esimest korda tekkis mõte talletada endas edaspidi mõtteid sellel alal, kui Maltal elades mu toakaaslane ütles mulle: “Veab sul, et sul on üks asi, mille kallal sa töötad ja tead, mis suunas sa lähed, ma ei tea üldse ja ei oskagi üldse kuskilt alustada.” Samal ajal, kui ta seda ütles, ma ei teadnud üldse, mida ma elult tahan või kuhu triivida. Ma lihtsalt tegin.
Enne Maltale minekut ma väga ei elanud seda elu, et ma teen seda, mis mulle meeldib. Ma üritasin teha võimalikult leebeks nö sunnitud eluviisi, mida ma väga ei tahtnud elada. Nt ma ei käinud koolis, kui selleks polnud otsest vajadust, lõpetasin kooli ilusti ja kõik sai ilusti tehtud ja viisin mitu üritust koolis läbi, kogusin palju tuttavaid, sain palju elulisi teadmisi ja raamatutarka ka, aga need pole väga meeles, sest need olid suuresti sunnitud. Keegi ei sundinud mind, ma tegin nii palju, kui ma jaksasin ja mulle tervislik oli. Samal ajal, kui ma lohutasin nutvaid klassiõdesid, kes ütlesid, et veab, et mul on selline ema, kes laseb mul puhata, kui asjad raskeks lähevad.
Pärast gümnaasiumi lõppu ma proovisin saada sisse juuksurikooli, see oli see, mille poole olin TERVE oma elu triivinud. Kui ma sisse ei saanud, siis ma nutsin Tartus kuskil võõral tänaval äärekivil ja mõtlesin, et MIDA NÜÜD?!??!?! Kõik oli kokku kukkunud ja ma ei saanud midagi teha. Ma ju ei tahtnud aasta aega oma elust mitte midagi teha. Tegelikult ma ju polnud isegi vaimselt valmis minema JÄLLE kooli, aga see oli lihtsalt terve elu mu eesmärk olnud. Ühiskond oli selgeks teinud et pärast kooli tuleb minna kooli ja siis uuesti kooli ja siis tööle ja pere luua ning kui sa oled 25 ja sa pole seda teinud, siis sa pole väärtuslik.
Ma pole oma elus sellist tunnet enam tundnud. Läbikukkumine pärast seda juuksuri kogemust oli minu jaoks edasiviiv jõud. Proovimine on edasiviiv jõud. Kuidas? Sest, kui sa saad, sa jõuad edasi. Kui sa ei saa, sa hakkad mõtlema, mida nüüd? Kas see oli ikka see? Sul on aega seedida. Sul on aega seedida seda traumat ja luua see enda jaoks jõuks. Seega ma tegin elus kannapöörde ja lasin täiesti vabaks. Esimest korda elus ma lasin endal olla mina ise. Ma olin õnnelik, et ma ei läinud kooli. Ma kolisin kodust välja välismaale ja siis ma sõin, mida tahtsin, kus tahtsin, millal tahtsin. Tegin, mida tahtsin, kellega tahtsin, millal iganes tahtsin. Samuti ma natukene unustasin end. Aga ma lasin end täielikult elu rüppe ja lihtsalt võitlesin enda eest, kui teised tulid ja hakkasin peale suruma asju, mis mulle ei sobinud. Need võitlused läksid korda. Esimest korda elus ma tundsin, kuidas elu voolab, kuidas asjad lähevad ja kuidas kõigel on põhjus.
Kõige suurem teadmine, mis ma õppisin oli, et võrdus – ühiskonna survestusel elamine=tulevik, pole kogu tõde. Et kool ja raske töö=tulevik, pole kogu tõde. Reaalsuses töötab see palju rohkem – sinule nauditavate asjade tegemine=tulevik, erinevate asjade proovimine=tulevik.
Kui me ei tea, mis meile meeldib, siis tuleb lihtsalt võtta kätte üks asi ja proovida. Madli pidutses – ei meeldinud, lõpetasin. Madli käis jalgpallis, ei meeldinud, lõpetasin. Madli oli suhtes kellegagi, ei meeldinud, lõpetasin (lõpuks). Madli elas Maltal, ei meeldinud, läksin ära. Madli elas Norras, ei saanud tööd, tulin ära, et arendada end, saada load ja siis tagasi minna, ei läinud. Hakkas eestis meeldima, jäin. Madli ostis kunagi esimese kaamera, kandsin igal pool kaasas, ei jätnud järgi, lükkasin end takka, sest meeldis. Madli ei osanud kunagi süüa teha, sunniti – ei meeldinud. Sain mehe, kiitis, hakkas meeldima tekkis julgus, hakkasin proovima kokkamist. Hakkasin kuduma, meeldib, aga hetkel pole veel see õige aeg, jätsin pooleli. Proovisin käevõrusid teha, meeldis, jätkasin.
Ma muide proovisin isegi raamatupidajaks saada, sain isegi sisse, läksin vestlusele, enam ei saanud sisse. Ja elu ongi selline. Mida ma sellest kogemusest sain, kui nägin, et mind enam listis ei olegi? VAU MA SAIN ALGUSES SISSE, MA MÄLETAN MATEMAATIKAT IKKA VEEL NII HÄSTI, MA OLEN NII TUBLI! Natukene seedisin ja siis mõtlesin, et tegelikult mulle ei meeldinud selle kooli tunne ja nende õpetajate suhtumine, ma olin natuke liiga kinni oma eesmärgis, et seda kohe märgata. Natuke seedisin veel, siis mõtlesin. Mis edasi? Ja enam ma ei soovikski saada raamatupidajaks.
Muidugi ma ei ole kunagi selle poolt, mida tegid väga paljud pärast gümnaasiumi. “Ma kandideerisin kümnesse erinevasse kohta, et ma jumala eest saaksin kuhugigi sisse, kuigi pooled õppealad ei paku mulle isegi tegelikku huvi.” Ja siis pool aastat hiljem, kui mina elukogemusi Maltalt kogusin, eakaaslased vaikselt tulid koolidest ära, sest nad tegid midagi lihtsalt ühiskonna surve all. Lihtsalt, et vanematele mitte pettumust pakkuda. Kuhu selline käitumine välja viib, üritada rahuldada ümbruskonda, mitte ise end? Ikka selleni, et me lõpuks valmistame pettumust teistele ja ise pole ka rahul ja aeg on läinud. Väga tugeva iseloomu korral muidugi võib pakkuda uhkuse tunnet teistele, aga ega ise ikka rahul ei oleks ja aeg oleks ikka läinud.
Sellisel juhul me ei saa kunagi teisi süüdistada. Me ei saa oma vanematele öelda, et teie sundisite, sellepärast ma olengi 4 aastat oma elust raisanud selle peale, mida ma ei tahtnud. Me ei saa öelda, et see on teiste süü, et me oleme siin, kus me oleme (Okei see pole ka 100% nii, sest on hetki elus, kus tõesti ei ole võimalik vastu hakata, aga üleüldiselt elulistel valikutel on see nii). Ma tean, et lapsevanemad võivad olla väga jubedad ja võimsad, väga kindla käega. “Viskan su välja, kui sa ülikooli ei lähe.” Aga, kas üldse keegi on mõelnud, et aga kui see on minu soov, et ma ei lähe ülikooli, siis äkki sa peaksidki välja kolima ja vaatama, mis elu toob? Ja kui raha pole, siis küll see tuleb ja küll leiad viisi.
Me ei saa seda ka öelda, et sõbrad olid sellised ja jõid ja pidutsesid ja nüüd sellepärast olen mina ka selline. Kui sa oled otsustanud, et sulle ei meeldi, siis miks edasi minna nii? See on alati meie otsus jääda, teha, võtta, anda. Ja kui see pole, siis me ju tegelikult saame teha otsuse tulenevalt meie sisetundest. Elu viskab meile kogu aeg ette olukordi, milleks me pole valmis, aga me ei saa siis ju läbi sundida enda soovi. Nagu mina ei saanud sundida, et nüüd ma pean kohe saama juuksurikooli, kuigi ma olin selleks ideaalne kandidaat, kes lihtsalt ei teadnud, mis kraadiga keemilisi lokke tehakse. Mis ma otsustasin pärast seda, oli minu teha. Kui ma ei saanud teha seda, mida ma tahtsin, ma tegin seda, mida ma tahtsin teisena. Mu eesmärk polnud minna kooli. See on halb eesmärk, sest kui kooli ei saa, siis mis, lähed õpid midagi suvalt? Mu eesmärk oli tunda iseseisvana ja elada oma elu ise.
Ma ütleksin, et elu ei ole meie enda kätes, sest kui me ise vooliksime oma elu, siis ilmselt kõik oleks vabad, rikkad ja armastusest ümbritsetud, ilma surma, haiguste, üksilduse ja vaesuseta. Mis meie saame teha on anda need ohjad, mida kramplikult hoiame oma kätes edasi elule. Jah, elu on praegu füüsiline olend, kes ümbritseb sind absoluutselt igal pool, on alati sinuga ja ei jäta sind kuni surmani. Kui sa teda ei usalda, siis elu su ümber läheb raskeks, igal pool kus sa oled ja kuni surmani. See on see koht, kus need kes saatusesse ei usu naeravad mu üle.
Ma olen piisavalt läbi käinud, et ma julgeks seda täiesti enesekindlalt öelda. Vahest sa ei saa jahitud tööd, sest sulle on plaanitud ette midagi muud. Vahest sa ei saa endale seda meest, keda tahaksid, sest sulle on plaanitud keegi muu või teie suhe on täielik katastroof, sest te polegi mõeldud kokku jääma. Ja seni kuni me istume selles mõtlemises, et kõik on nii jama ja ma ei leia kunagi seda õiget, seda head ja rahulikku elu, ma olen täiesti läbikukkunud, seni me ei jõua ka selleni, mis on mõeldud tulema.
Kuidas see on loogiline? Ohjad on siis ju sinu käes. Sa oled otsustanud, et kõik on jama. Sa oled otsustanud hoida kramplikult kinni nendest ohjadest ja suunata end ainult selle poole, mida SINA TAHAD. Sa pole avatud, sa ei usalda seda, mis tuleb. Sa kardad, et kõik on jama ja siis ikka ju kõik läheb aina edasi nii, sest sa ise triivid nii. Kui elu toob sulle jälle ühe “ei” töövestlusel, siis sa ei jää seisma ega mõtle, huvitav, mis nüüd tuleb, mis edasi?. Sa mõtled: “Pekki küll, ma olen nii mõttetu, aga ma PEAN SAAMA SELLE!”, ja tõenäoliselt hakkad sama tuhinaga vähem motiveeritult uut tööpakkumist otsima. Ja sa võid selles keerises muudkui olla. Saad veel 3 korda ei, siis lõpuks äkki saad sarnase töö ja siis avastad, et ah pekki siin on nii jama töökorraldus ja nõme boss. Lähed ära, otsid sama koha, aga seal on kõik hästi. Siis järsku avastad, ah pekki, mulle tegelt ei meeldigi üldse kontoritöö. Mulle tegelt meeldib täiega trenni teha, see, mida ma hommikul tund aega teen.
Ja siis, kui sa elad seda elu, mis sulle ei meeldi, sa hakkad seedima alles, et mis sulle siis meeldiks. Selle asemel, et peatuda kohe esimese “ei” juures ning seedida. Mõelda, kas see oli ikka nüüd see.
See ongi kramplikult kinni hoidmine. Eitamine, et asjad võiks üldse teistmoodi ju olla.
Kuidas see siis minu elus väljendus, kui ma ohjad üle andsin. Ma ju ka ei teadnud, mida ma soovisin päriselt (ega ma siiani 100% tea, ma olen valinud lihtsalt kohalolu ja praeguse tegevuse, küll siis tulevik kujuneb tegutsedes). Ma olin lihtsalt oma elus kohal. Aktiivselt. Muutus see, et mu eesmärgid muutusid paindlikuks. Tulin küll Norrast ära plaaniga tagasi minna; palju raha teenida ja mega kogemus saada, aga Eestis oli nii tore. Siis Eestis olles tekkis üldse igatsus hoopis üksi minna kuskile soojale maale. Juba plaanisingi seda, kuid siis soojenesid suhted mu praeguse mehega. Ja nii ma tegingi. Ma tegingi alati nii, kuidas mulle oli selles eluhetkes parim. Olin terve suve töötu? Jah, see oli ideaalne ajastus ja ideaalne valik. Kandideerisin tööle AINULT sinna, kuhu soovisin ja saingi, küll alles suve lõpus. Pidin aasta aega kaugsuhtes olema, aga selle aja sees, mul oli armastust ja mul oli tohutult aega avastada ja õppida end tundma. Leida endas jooga. Ma usaldasin elu ja läksin sellega kaasa. Ma lasin endal taastuda ja kätel paraneda nendest teravatest ohjadest, mida olin üritanud hoida kõigest väest.
See pole muidugi kerge usaldada elu. Pole kerge lasta lahti sellest, et plaan oli teine. Kohati on see ka väga hirmus, mu mees võib seda kinnitada, et ma olen olnud suur kaos, olen nutnud palju ja olen paratamatutes olukordades olnud kinni. Eriti ongi valus, kui on pikk aeg ja palju raha sinna alla pandud. Kohati on see väga valus, kui asjad ei lähe nii nagu plaanid. Sellepärast tulebki pärast vastust elult, infot seedida. Mitte kohe edasi tormata ja muudkui piitsutada elust välja, mida sa tahad. Sellega kaasnevad ka hirmud. Suured hirmud. Nendest vabanemine teebki raskeks elu usaldamise.
Aga, mis siis, kui mul pole raha selleks?
Või ma pole piisavalt hea selleks?
Äkki see on järjekordne asi, milles ma läbikukun MA ENAM EI JAKSA NII.
Mul pole kedagi ümber, kes nii teeks, kuidas ma saan siis teisiti? Siis keegi ei mõista mind või ma jään neist lausa ilma!
Ma kardan, et mul pole vaimset tugevust, et sellele vastu seista, kui raskeks läheb.
Ma kardan, et ma teen selle ära ja siis ma saan aru, et see oli tühja, sest see polnudki see, mis mulle meeldis.
jne
Kõik laheneb ja muretseda tuleks siis, kui olukord on käes. Paljud hirmud isegi ei saa reaalsuseks. Kõigele on lahendus!
Ulatame küll kõik oma ohjad elule, aga elul on alati veel trikke varuks, et panna meid mõtlema, panna valikute ette. See on väga tähtis ja see on see hetk, kus elu ulatab sulle ohjad. See on see hetk, kus sa seisad kahe või isegi rohkema teeharu ees ja teed otsuse, mis mõjutab tugevalt su edasisi elukäike. See on see hetk – Madli on olnud väga tugev ja võitlenud enda eest iseseisvalt, see tõttu ka tema ego kinnitab talle, et ta saaks kindlasti hakkama veel, aga tema enesetunne ütleb, et tal on abi vaja. Elu annab võimaluse. Seisin selle ees ja ma valisin teraapia. Madli elab Maltal ja ta pole seal õnnelik, aga Eestisse tagasi ei taha, kuigi igatseb tohutult loodust, sõpru ja pere. Valib siiski Malta. Madli saab kaks väga head tööpakkumist samal ajal. Valib pikema tööajaga ja vähema palgaga töö, sest tööala meeldib rohkem, kui teine pakutu. Mõistate?
Hetked elus, mil meie süda annab meile teada tema kohalolust, need on need hetked, mil tuleb ohjad võtta. Ja see ongi härjal sarvist haaramine, vaid siis, kui vaja on. Vaid siis, kui tunned, et NÜÜD. PRAEGU. SEE. Või näiteks siis, kui on eh, pigem see, kui see. Kahest halvast vähem halb. Sina teed valikuid ja elu annab sulle võimalusi.
Kui keegi on nii kokkujooksnud elus nagu olin mina – tegin kõike, mis mulle meeldis ja avastasin uusi asju ja justkui kõik on ideaalne, aga miski pole. Kõik on paha, miski ei lähe. Must pilv pea kohal, siis tuleb võtta osa oma julgusest ja suunata teraapiasse. Küsida abi. Kui me oleme kadunud hinged, siis meie otsused ei pruugi meid viia kuhugi. Me teeme otsuseid ja valikuid nii, et meil oleks hea. Kui me oleme väga katki, siis me võime jääda kinni väga suurde mugavusstsooni. Öelda, et me ei vääri seda töökohta, seda naist, seda seiklust, seda palka, seda puhkust, seda naudingut, seda sõpra, seda aega. See ei ole adekvaatne, sest me lihtsalt ei elaks üle läbikukkumist ja see on okei, see on okei, aga sellega tuleks tegeleda. Sest kõik väärivad puhkust, armastust, sõpru, naudingut, seiklust, head palka, kui nad seda sisimas soovivad.
Nüüd võivad kõik öelda, mida Madli ka teab ta leidnud oma tee ja tal hea lihtne öelda.
Kooli lõpust on 4 aastat möödas, ma olen selle ajaga mitte midagi ühiskonna silmis suurt ära teinud. Mu eakaaslased on arstid ja kiirabis, raamatupidajad ja abielus, lapsed ja omad kodud, head palgad, kõrged haridused jne. Ma olen olnud VÄGA TUGEVA SURVE ALL, aga ma otsustasin erineda, et ma saaksin tunda end hästi. Ja ma tunnen end hästi. Ma triivisin ringi, otsisin tegevusi, proovisin ja ikka proovin uusi asju, ma olen avatud ideedele ja pakkumistele, aga ma julgen öelda “ei” ja ma vaikselt julgen aina rohkem öelda “ja” (tänu psühholoogi abile ja enda nähtud vaevale). Unistuste täide viimine ei toimu niisama, aga nad ei täitu ka siis, kui sa sulad selle külge ja siis ära külmutad nad alateadvusesse. Sulata end selle külge, aga lase endal alati mujale voolata.
Aeg muutub, elu muutub, inimesed muutuvad (ausalt muutuvad), mis tähendab, et miski, mis sulle ei maitsenud 5 aastaselt võib saada su lemmikpalaks. (Madli ja tomatimahl) Tähendab, et midagi, mida sa ei tahtnud üldse teha ja isegi, et natuke vihkasid, nüüd võid nautida täiest südamest. Muidugi ka vastupidi. (Madli ja söögi tegemine + Madli ja trenn) Tähendab, et inimesed, kellega sa klappisid, nendega sa ei pruugi enam klappida ja on aeg lasta minna. Muidugi ka vastupidi.(Madli ja ta kümned tuttavad ja kümned parimad sõbrad.) Tähendab, et kui miski ei juhtunud varem, võib see juhtuda hiljem. (Madli ja kool + Madli ja armastus + Madli ja rahulolu)
Aja taga, mida sa soovid, vaid nii kaua, kui see on sulle tervislik ja seni kuni sa oled kindel, et see on sulle.
Raske töö tasub ära, siis, kui sa tead, et see on sulle ja seni kuni see on sulle tervislik.
Tööta saavutuste nimel, mitte ainult raha, karjääri, kooli nimel, saavutuste nagu – ma puhkasin täna; ma olin aus sõbra ees; ma küsisin abi; ma proovisin midagi uut; ma ajasin end täna püsti, kuigi ma olen kurb.
Küll sa magad, kui oled vana, ja kui oled vanana välja maganud, siis lähed ja tegutsed ikka edasi ja mõtled, et küll oli ikka hea, et hoolitsesid oma une eest noorena ja panid oma tervise number üheks, sest nüüd jõudsid sa üldse nii kaugele.
30 ja pole karjääri või midagi suurt ette näidata, oled läbikukkunud, kuid õnneks vaid ühiskonna silmis, sest tuleb välja, et oma isiklikus elus on sul väga suured saavutused ja sa elad elu, mida sa soovid elada, seega oled sa täiesti väärtuslik.
Elu on täiesti sinu enda kätes, kui sa elule ohjad annad ning vaid vajalikel hetkedel neid tagasi haarad.
Loo oma elu ning lase oma elul luua sind. Ära aja teiste kaela oma elu olu, kõik läheb nii nagu läheb ja nagu sa ka valid ning see vaid valmistab sind ette eesolevaks, ava nüüd oma süda. Ükskõik mis on su eesmärk elus, alati proovi, proovi uusi asju, proovi vanu asju, proovi! Aeg muutub, me muutume ning kunagi ei või teada, mis meie uues päevas väga meeldima hakkab. Ja kui elu ütleb sulle ei või ja, siis jää korraks seisma ja päriselt lase sellel mõjuda, lase mõte vabaks ja vaata, mis sinus juhtub, siis küsi – MIS EDASI?
Mis mind aastaid aastaid tagasi pani päriselt mõtlema mu tegevustele, ei mäleta täpselt sõnastust, aga toon teile mõtte.
Meie elu on 100 protsenti täis tegevusi. Nii eluks vajalikke, kohustuslikke ja vabatahtlikke. 100 protsendist vaid 20 protsenti on see, mis läheb korda. See on see, mida sa päriselt naudid teha ning see, mis edasi viib.
