Kas sina tead, kuidas käib hingamine?
Mina ei teadnud. Arvasin 22. eluaastani, et hingamine on lihtsalt üks asi, mis juhtub.
Jõudsin teadliku hingamiseni enne kui joogakooli jõudsin ja teoorias teada sain, kui tähtis on hingamine. Jõudsin hingamiseni üldse teiste allikate kaudu. Ettejuhtuvad artiklid ja postitused, mis iga korraga aina enam mõtlema panid, kuidas mina hingan.. Kaasa aitas iseenda füüsilise aktiivsuse tõusmine. Õppisin – Ma ei hingagi.
Paljud inimesed ei teagi, et nad ei hinga. Hingamine tänapäeva elutempo juures toimub MINIMAALSELT. Nii vähe, kui võimalik ja nii palju kui näiliselt vaja. Me hingame pealiskaudselt ja hingame kramplikult või siis hingame õhku ahmivalt, sest muudmoodi ei oska.
Õigesti hingamine on tegelikult eluks vajalik. Sama nagu toiduga – igasugune toit teeb kõhu täis, aga vaid läbimõeldud söögid annavad elule, sinule ja hingele energiat.
Hingamine on praktika, seda tuleb tavaliselt täiskasvanuna uuesti õppida. Kui hingata vabalt, sügavalt ja teadlikult, siis elatakse ka vastavalt. Läbi hingamise liiguvad energiad ja tunded kehas vabalt. Hingamine ei ole tähtis vaid selleks, et saada hapnikku, otse öeldes on see ka selleks, et vabaneda saastast, mida on kogutud.
Inimesed, kes hakkavad esimest korda jooga tunnis hingama võivad tunda, et hingamisest hakkab halb, pea hakkab ringi käima, süda tahab pahaks minna. Miks nii? Järsku väljub läbi hingamise kehast süsihappegaasi rohkem kui tavaliselt, järsku tuleb lasta kehal liikuda ja vabalt voolata, lasta õhul läbi kõhu voolata. Lasta vabaks kõigest, millest me oleme kramplikult ja alateadlikult kinni hoidnud ongi lihtsalt see ajutine paha, mis tuleb ületada, et jõuaks selle järjepideva heani. Näiteks kõik ju teavad, et kui süda on jube paha, siis pärast oksendamist hakkab hea. Hingamisega alustamine võib samamoodi tunduda, jube paha on ja nutt võib ka üles tulla, aga tuleb harjutada ja tuleb anda endale aega harjuda, et siis oleks järjepidevalt hea.
Hingamine aitab stressi maandada ja stressitaluvus tõuseb, hingata vabalt ja sügavalt. See on loomulik, et päeva jooksul (eriti näiteks tööl olles, kus on stressitase kõrgem) unustatakse hingamine sootuks, sellest pole midagi – kohe, kui meelde tuleb, tulekski lihtsalt jälle teadlikult oma hingamist suunata. Üks hetk harjub keha ja see muutub normaalseks.
Rinnakusse hingamine tuleb automaatselt võitle-põgene situatsioonides ehk kõik olukorrad, kus ongi negatiivsed, stressirohked tunded esiplaanil. Öeldakse: “Kui lähed närvi hinga sügavalt sisse ja välja 10 korda.” Sügavalt sisse hingates ei saa vältida ka kõhtu hingamist. Rinnakusse hingamine hoiab meie keha pinges ja valmisolekus – ka näites trenni tehes on selgelt tunda ja näha, et automaatselt toimub hingamine rinnakusse.
Kõhu kaudu hingamine on loomulik – seda näeb ka beebidelt, kuidas nende väikesed punud tõusevad ja langevad õrnalt. Kõhu kaudu hingamine aitab kaasa seedimisele, keha lõdvestumisele – rahustab südant ja tasakaalustab vererõhu taset. Läbi kõhu hingamise praktiseeritakse täishingamist, andes kehale maksimaalselt hapnikuvaru. Hapniku vastuvõtt ning süsihappegaasi väljasaatmine toimuvad sügavamalt ning efektiivsemalt.
Hakkasin 2016 aastal kodus Bodybalance‘t tegema. See on üpriski rahulik ja KERGE kui teada, kuidas hingata. Nad suunavad küll natukene, aga reaalsuses nägi see välja nii – hinga sisse, paus, hinga välja – ma PIDIN hingama 4-5 korda selle aja jooksul muidu tekkis tunne, et kukun kokku. Ma ei teadnud teooriat, KUIDAS hingata. Teisel korral puutusin kokku sellega siis, kui 2017 aastal hakkasin jooksmas käima. Rinnakus hakkas pitsitama ja kõhus pistma hakkas veel kiiremini. Parandasin sammu, kiirust, teekonda, aga üle ei läinud. Sattusin kogemata Instagramis kellegi jooksu-hingamis postitusele ja mõistsin, et hingan lihtsalt selleks, et oma õhuahmimise vajadust täita. Hakkasin praktiseerima jooksu ajal rütmiga hingamist ja panin tähelepanu sellele, et ma hingaks, mitte ei ahmiks õhku. Edaspidi mu vastupidavus ja vahemaad vaid tõusid. Sealt edasi jõudsin selleni, kui valesti ma üleüldiselt hingan.
Alustasin igapäevase teadliku praktiseerimisega 2018 aasta lõpus sellega, et ma õhtuti magama minnes lubasin endale, et voodis hingan AINULT läbi kõhu.
Olin üks nendest, kes hoidis kõhtu ALATI sees, et paks (ehk tegelikult lihtsalt inimlik) välja ei näeks seega alguses oli see minule kirjeldamatult raske ja võõras, lasta kõht täiesti vabaks. Isegi teki all pimedas oli raske hingata läbi kõhu, sest mu keha oli 100% harjunud olema kramplikult kokku pigistatud, et olla “ilus”.
Kui iseenda jooga lõpus otsustasin endale kõhu-hingamise meditatsiooni teha, siis esimesed korrad lõppesid minu jaoks nutuga. Vabaks laskmine ei tulnud ainult kõhust vaid ka egost ja teiste arvamuse vabanemisest.
Teismelisena oli tüdrukutel k.a minul kombeks seista puusad ette lükatult, toetudes alaseljale ja õlad ees kössis. Kõik selleks, et kõht oleks lame. Aastad viisid selleni, et kõht oligi kogu aeg sisse tõmmatud ja see oli tavaline.
Nüüd, kui hingan ise kõhu kaudu näen, et inimesed ei hinga. Kui kramplikult ollakse ja tegelikult on kohe ka näha, kes hoiab 12 tundi päevast oma kõhtu sees, sest ta olemus ongi pinges.
Ma muidugi mõistan seda hirmu või teadmatust. Ma ei oleks arvanud, et 23ndal sünnipäeval panen selga maailma kõige kitsama ümber keha stretchi kleidi, mis toob välja KÕIK iluvead või siis teisest küljest kõik ilu. Lisaks sellele ei oleks uskunud, et siis hingaks vabalt läbi kõhu isegi kui ma istun selle kleidiga – oleksin ju iga sissehingamisega “paks” välja näinud. Aga nii ma tegin ja ma tundsin nii hästi end. Nii inimesena ja enesekindla naisena.
Kindlasti on inimesi, kes mõtlevad, et ISSAND, MIS PSEUDO. Tegelikult selline pisike asi nagu vabalt hingamine, mõjutab meie elu tohutult. Väikestest asjadest saavad suured asjad. Kui mina sain üle enda kõhu hirmust, sain juurde kordades enesekindlust ja see on juba elus võitmine.
Joogakoolis õppisime erinevaid hingamistehnikaid. Kõik on maru kihvtid. Iga hingamine teeb kehaga erinevaid imesid. Mõni tujuga, mõni enesetundega, mõni energiaga. Mõni kõigega. Mõni annab tugevust, mõni teeb energiliseks, mõni rahustab. See on uskumatu, kui palju saab inimeses muuta kümne minutilise hingamispraktikaga. Muidugi seda pole igapäeva elus vaja. Pole vaja üle muretseda- ja mõelda, et millist nüüd õige oleks praktiseerida. Alustada tulekski lihtsalt kõige lihtsamast.
1.Pane tähele:
kuhu sa hingad
kui lühikeselt või pikalt sa hingad
kui pika või lühikese pausi jätad sisse- ja väljahingamise vahele
2. Katseta (aseta üks käsi rinnakule, teine käsi kõhule):
suuna hingamine ainult rinnakusse
suuna hingamine ainult kõhtu
suuna hingamine selga
suuna hingamine õlgadesse
3. Harjuta:
aseta üks käsi kõhule, teine käsi rinnakule
suuna teadlikult hingamine kõhtu
vii tasapisi hingamine sügavamaks
tee sisse- ja väljahingamise vahel pisike paus
kui oled enesekindel, eemalda käed kehalt ning hinga tunnetuse järgi edasi kõhtu
Mina ei suuda eriti eraldi aega leida hingamisharjutuste jaoks, sellepärast ma armastan seda teha koos teise tegevusega samal ajal – meditatsioon, jooksmine, magama jäämine, vannis olesklemine, filmi vaatamine. Alguses muidugi olekski kõige parem seda teha nii, et saad sellele süveneda, hiljem, kui asi käpas saabki seda praktiseerida ja harjutada igapäevaste tegevuste juures ning lõpuks ongi see sinu igapäevane hingamine.
Kui oled kätte saanud igapäevase hingamise ning suudad vabalt kõhtu hingata kasvõi tund aega järjest, siis ma ütleks, et järgmine samm oleks stressiolukordades hingamise kontroll. Märkan kohe muutust iseendas, kui läheb vaimselt olemine raskeks – hingamine muutub pealiskaudseks ja ärevus tõuseb. Ma pole ise suutnud näiteks nutuhoogude ajal veel korralikult hingata, tean, et see teeks asja lihtsamaks ja kiiremini lahendatavamaks, aga eks meil kõigil ole teekonnal omad kivid ja kännud ning selleni jõuan siis, kui julgen sellele otsa vaadata.
Soovitus – kui märkad enda hingamise muutumist tööjuures, sest keegi kohtleb sind halvasti, siis tohutut kasu leiad just sellest, kui leiad hetke minna ja hingata kõhu kaudu iseenda rahustamiseks. Nii lihtsalt on. Meie keha on imeline ja teeb imesid.
Nii hea on lõpuks hingata.
