Ma olin 9 aastane, kui alustasin oma esimese “päevikuga”. Enne seda oli rohkem juturaamatute kirjutamist. Iga kord alustades oli mõtteis: “NÜÜD MA KIRJUTAN RAAMATU!” Muidugi raamatuni kunagi ei jõudnud, jõudsin ainult esimese peatüki kirjutada. Ma olen alati selline kirju kirjutaja olnud, mitte eriti järjepidev, aga jõuan ikka ja jälle tagasi samasse punkti – VOT NÜÜD MA KIRJUTAN.
Terve mu elu on olnud hea ja parem tänu kirjutamisele, aga on olnud hetki, mil olen sellega endale ka käru keeranud, seda siiski vaid üksikutel kordadel iseenda kogenematusest.
Kuni 9 aastaseni – kirjutasin minimuinasjutte õdedega või üksi, unistades, et ükskord ma panen raamatu kokku.
Kooli minekuga õppisin, et mulle väga meeldib kirjutada koolis antavaid esseesid, kirjandeid, muinasjutte. See oli mu lemmiktöö ja mitte kordagi, kuni gümnaasiumi lõpuni, ei suutnud hoida end lubatud sõnade arvu piires. Täiesti tavaline tagasiside oli – “Madli, sisu on väga hea, aga kirjutad pikemalt, kui lubatud.” Gümnaasiumis võitsin ka ühe Tartumaa kirjandus võistluse. Kunagi polnud mul probleeme kirjutada ükskõik, mis teema ette antud oli.
9 aastaselt alustasin enda esimese päevikuga, kuhu kirjutasin enda esimesi: “kuidas küll peaksin pikki poisse kallistama; kuidas peaksin olema, et ma neile meeldiks?” Meeldejääv lause sealt oli: “Ükskord olen ka nii pikk, et saan ilusti pikki poisse kallistada.” See oli kõige õhem vihik, mida poes müüdi, mäletan selle lõhna ikka veel.
Edasi muutus päeviku kirjutamine pidevalt – proovisin iga päev kirjutada või ainult teatud kuupäevadel kirjutada, küll ma unustasin täitsa päeviku olemasolu. Proovisin erinevaid kirjutamistehnikaid, pöördumisi. Otsisin end, aga miski ei olnud see.
13 aastaselt tulid mängu blogid, millega läksin kohe kaasa. Mul on olnud umbes kaheksa blogi. Kõige püsivam on olnud praegune, olles ka ainuke, mida ma pole kordagi kustutada tahtnud. Ei ole siin piiranguid, ei ole negatiivsust ja saan olla päriselt mina ootamata tagasisidet või jälgijaid.
Varasemates blogides olen kirjutanud väga detailselt igapäeva elu. Mul oli ka reisiblogi Maltal elades. On olnud tunneteblogi teismelisena, mis tekitas väga palju probleeme sel eluperioodil, sest kirjutasin sinna head ja halvad kõik välja. Mul on olnud blogisid, mida tunde kujundasin, aga kunagi ei hakanud päriselt pidama.
Kesk-teismelisena põletasin kõik varasemad päevikud ära. Ema õpetas, et need võivad halba tuua, kui neid alles hoida. Sel hetkel oli tõesti kergem olla, kui kõik teismelise viha sai peidetud. Põletamisega kadus ka harjumus neid kirjutada ja tekkis hirm kirjutada paberile jäädavalt. Umbes 5 aastat ei kirjutanud ma paberile ilma, et selle kohe ära põletaksin. Tekkis hirm paberi ja sellel olevate tunnete ees.
Muidugi jätkasin blogimisega ja minu viimane blogi viis asjad nii kaugele, et kaotasin oma selle aegse väga kalli sõbranna. Kõik algas ühest lausest, mis kirja panin – keerasin ise endale käru. See blogi sai kinni pandud pärast tüli ja kaotust, sealt tekkis hirm ka avalikult kirjutada.
Oli paus. Pool aastat ei kirjutanud ma mitte midagi. See oli vajalik mulle, aga hakkasin sellest puudust tundma. Kirjutamise igatsus viis mind selle blogini. Kirjutan siia ainult asjadest, mis on elu paremaks teinud, mis on elus aitanud ja mida väga soovin heast südamest jagada. Siiamaani pole ma seda siin kinni pannud ja ei taha panna ka. Armastan seda blogi ja siin on minu vabadus kirjutada. See on õpetanud mulle lõpuks ometi, et ma ei pea blogi pidama teiste jaoks ning kui kirjutan nii harva nagu kirjutan, siis see ei tähenda, et olen läbikukkunud. Selle tõttu kustutasin näiteks enda reisiblogi ära ilma, et seda kuskile salvestaksin, lisaks ka varasemaid blogisid, kuhu lõpuks iga päev kirjutada ei jõudnud – arvasin, et olen läbikukkunud, kui nii harva kirjutan.
Pikema pausi ajal avastasin ka enda esimese päeviku pärast pikka puhkust päevikutest, see oli väga avalik – Instagram. See oli tohutu eneseületus, aga see pakub mulle tuge, eneseületust, naudingut kirjutada ja jagada, saada tagasisidet ja pidevat olemasolu.
Eelmine aasta teraapiaga sain põhimõtteliselt kohustuse hakata paber-päevikut pidama, mis oli hirmude ületus ning kogus päris kaua hoogu, et päriselt toimima hakkaks. Nüüd kohe saab mu paks 100 leheline nõukaaegne vanapaberi lõhnaga tumeroheline uuskasutusest ostetud vihik täis. See on täis emotsioone, harjutusi, planeerimist, endasse vaatamist. See on täis viha, armastust, valu ja unistusi. Seal on väga autentselt välja elatud 2019 aasta ja 2020 aasta algus ning seda vaadata on tohutult hea – isegi valusaid lehekülgi. Need ei tee mind kurvaks ega muserda, need peegeldavad ja pakuvad võrdlusmomenti praegusega. See vihik toob mind maale ning aitab mul võitu saada pahadest.
Kirjutamine on mu elu teinud paremaks ja ma soovitaks kõigil seda proovida. Sellest on tulnud ka minu eneseväljendus ning kindlasti ka avatus rääkida kõikidest asjadest ükskõik, kui raske või isiklik see on. Kui pole kellegagi rääkida on alati iseendaga hea kirjutada.
Miks ma lihtsalt ühte kohta ei kirjuta?
Ma olen VÄGA emotsionaalne ja kirju inimene. Mulle ei piisa ühest kohast ja nii on, tahan erinevaid mõtteid kirja panna erinevatesse kohtadesse. Mul on 2 märkmiku ja 4 päevikut ning kasutan kõiki. Kõik oma eesmärgiga, pakuvad erinevat tunnet, lohutust või toetust.
Päevik – Instagram – Kirjutan päevast-päeva kiireid mõtteid, tundeid ja eneseületusi, emotsioone, kogemusi. Paneb proovile egost vabanemise ja teiste arvamuse mõjust vabanemise osas. Õpetab mõtteid edastama piiratud arvu sõnades.
Päevik – Blogi – Kirjutan heal juhul kuus korra pikema mõtte, arutelu. Analüüsin seda, mis hingest soovin jagada. Pakub naudingut ja proovilepanekut ülesehituse ja mõtte edastamise osas.
Päevik – Paber ja pliiats – Isiklikud emotsioonid, pahad mõtted, valu, unistused, plaanid, pea-on-paks välja arutamine, teraapilised eneseanalüüsid, ideed.
Päevik – Paber ja pliiats – Meditatsiooni päevik, et jäädvustada enda meditatsioone ja näha arengut. Analüüsimise eesmärgiga joogakooli raames.
Märkmik – Telefonis – Päeva jooksul kogunenud kiired mõtted, ideed, plaanid, listid, meeldetuletused. Kogu aeg kaasas.
Märkmik – Kalendermärkmik – Kõik plaanid, kohustused, päeva to-do listid, pikema plaani ostud ja mõtted-ideed, mis täide viia. Kogu aeg kaasas.
See kõik siin kirjas olev, on kujunenud välja viimase kahe aastaga. Katsetanud, mis mulle meeldib, proovinud ja sobitanud. Näiteks olen üks nendest inimestest, kes ei taha kirjutada vihikusse, mis endale ei meeldi. Vihik peab tekitama tunde, et see on õige. Samamoodi on tähtis, et pastakas oleks motiveeriv, et sellega kirjutamine oleks minule sobiv ja vihikuga sobiv. Mulle ei meeldi, kui paber ja pliiats omavahel ei toimi või pastakas käes on ebamugav. Nii olen nüüd varustatud sobivate pastakate ja vihikutega.
Ma mõtlen ikka aeg ajalt, et maru vahva ja proovile panev oleks elu jooksul kirjutada raamat. Kui juba aastakümneid peas tiksub see mõte, siis see tehtud ka saab. Vaja lihtsalt tegemist nagu aru olen saanud. Seniks kogun mõtteid ja ideid.
Avalikult päeviku pidamine on eneseületus mitmel viisil –
Leplikkus, et olen nagu olen ja teised võivad mõelda, mis tahavad.
Ausaks jäämine endale ja teistele.
Ette mõtlemine ja arvestamine, kas see asi võib jääda hiljem süütunnet tekitama ja leppimine, kui see hilisemalt võib, kuid praegu ette ei näe.
Hetke emotsioonide ratsionaalne väljaelamine. Eriti viha korral.
Autentseks jäämine.
Teiste arvamuse mõjutusega mitte kaasa minemine. Näiteks: ma peaks seda nii kirjutama, siis teistele meeldib; ma ei peaks seda ütlema, sest see on väga ebamugav teistele ja sellest ei räägita väga.
Privaatselt päeviku kirjutamine võib samuti eneseületus olla –
Üleolemine sellest, et äkki keegi näeb ja pead hoidma teatud hoiakut.
Täiesti avameelselt õppima tundeid välja elama.
Saama üle arvamusest, et see peaks ilus välja nägema. (Tihti vihahoos või pisarsilmi see ei ole üldse ilus.)
Sundima end alguses maha istuma ja kirjutama isegi, kui see tundub raske või ebameeldiv asi, mida peast välja öelda.
Saada aru, et kõik ei ole teiste süü ning kirjutada välja ka enda süü, saada üle egost ja olla aus.
Panna päevikule hea eesmärk, mitte hoida seda kirumis, viha ja halvustamis kohana, siis see tõenäoliselt kasu ei too. Muuta see väljaelamis kohaks, kuid kindlate suunavate ja arutlevate küsimustega pärast kirumist. Näiteks: Kuidas MINA saaksin paremini? Mis oli MINU poolt vähe tehtud selles? Mis nõu annaksin ma sõbrale, kui oleks tema sellises olukorras? jne.
Kuidas kirjutamine on mulle head toonud?
Kasutan kirjutamist, et näha, kuidas kasvan, arenen ja töötan end välja vaimsetest raskustest, kuidas hingevalu saab parandada ja mineviku traumasid lahti harutada ning vabaks lasta. Ma olin kirjutanud kolmandal kuul teraapias: “Ma olen VIIS päeva järjest end õnnelikult ja hästi tundnud, uskumatu, kui hea tunne!” Ma ei mäletanud seda. Ma ei mäleta JUBA seda, et varem ma ei teadnud, mis tunne on end mõni päev järjest hästi tunda, rääkimata kahest nädalast. See oli minu jaoks saavutus ja seda oli tagantjärgi NII hea lugeda. Mõista, et kõike saab parandada. Väga lihtne on käesolevas hetkes elades unustada ära, kus varem olin ning lasta tekkida mõtetel, et äkki ei olegi midagi parem või ma parem.
See on mulle head toonud läbi selle, et olen sügavalt eneseväljendust õppinud. Kõige rohkem kasu tõi see muidugi siis, kui kirjutasin ingliskeeles, tõlkides üht või teistpidi keelt, õppisin mõlema kohta. Lisaks grammatiliselt tagasiside saamine, et miski on valesti või midagi saaks paremini väljendada. Näiteks õppisin tänu tagasisidet andva naisterahvale ALLES NÜÜD, et krokodilli pisaraid valama ei ole üldse positiivse tähendusega: “Kahtesust teesklema”. Terve sõnavõimelise elu olen seda kasutanud suurte pisarate valamisena. Muidugi õpib ka jooksvalt uusi sõnu, teatud asju kirjeldades või blogi kirjutades, hakkasin ülelugedes märkama, kuidas üks sõna kordub läbi teksti ja läbi sünonüümide otsimise õpingi.
Läbi kirjutamise olen õppinud kindlasti ka lühemat eneseväljendust – ma muidugi jumaldan kirjutamist ja pikalt seletamist, et õige mõte jõuaks kohale, aga nagu eelnevalt öeldud, instagramis ei saa pikalt kirjutada. See on tohutult muutnud mu vaatenurka. Väga suure mõtte saab väga lühidalt kirja panna. Väga palju üleliigseid sõnu tuleb automaatselt lausesse, kui kirjutada esimese hooga. Teksti saab väga palju lühemaks, kui lugeda kolm korda üle, muuta lauseehitust või eemaldada üleliigseid sõnu. Eelistan kirjutada alati esimese tuhinaga kõik peast tühjaks, pärast lugeda umbes kümme korda tekst üle, parandusi teha ja mõttekäiku kohendada. Olen iseenda tekstide kõige suurem lugeja, nii on.
Kirjutamine on aitanud väga palju mul situatsioonidest kõrvale astuda, iseend aktsepteerida, leida sügavaid haavu, mis pealtnäha ei olegi olemas. See on aitanud mul jõuda enda armastamiseni ja ka teiste mõistmiseni. See on aitanud mul ülesaada solvumisest, valust, ärevusest.
See võib alguses ebamugav olla, aga see kindlasti ei saa paha teha, kui just avalikult kõike välja ei ütle, mis pähe tuleb.
Igaljuhul ma loodan, et keegigi leiab siit julgustust või tuge, ükskõik, millal nad selleni jõuavad.
