Luuletus, mis kõnetab mind

Kogust “Armastuskirju tantsule”

Reena Roos – Mina Olen

Ta küsis minult: “Kes sa oled?” Laususin, et olen Reena ning tema ütles: “Tänan.”

Ja siis küsis ta uuesti: “Kes sa oled?” Olin segaduses, kuid sõnasin: “Tütarlaps.” Ning tema lausus: “Tänan.”

Ja küsis siis uuesti: “Kes sa oled?” Ning valdas mind hämmeldus, kuid ütlesin “kunstnik” ja tema vaid tänas.

Ning seejärel päris: “Kes sina oled?” ja äkitselt tundsin end kohmetuna ega osanud midagi vastata, seega lasin oma sisemusel kõneleda ja ütles ta: “Bensiinipump.” Ning tema vaid tänas.

Kuid küsis ta uuesti: “Kes. Sa. Oled.” Ning järsku ma mõistsin ja purskasin välja: “Olen radiaator, külm vesi, teflonpann ja pliidiraud, olen marutaud ja ebola ja kollane märkmelipik joonelisel paberil ja kitarrikeel, tiibklaveri pedaal ning võrratu kuningriigisaal. Olen armastus ja rahu ja lõpmatu tarkus, olen arukus ja jäärapäisus kõrgusekartus, kiuslikkus ning mässumeelsus, mitmekeelsus ja maksapasteet, tasakaalukus ning sopased teed kaetud sügislehtedega, puudealleed. Olen alkoholivaba viski, olen kõiksus ja samas mittemiski.”

Ütlesin, et mina… olen.

Ja tema sõnas “tänan” ega küsinud uuesti.