Mõni asi ei muutu kunagi, näiteks see tunne kõndida kunagisel kooliteel või tänavatel, kus lapsena sai mängitud. Siiski üks päev juba 15 aastat hiljem kõnnid samal tänaval kes teab mitmendat korda. Ometi näed, et selles on miskit uut. Järsku oleks justkui silmad päriselt lahti teinud. Miski ei muutunud, samas muutus kõik.
Muutus ongi see hirmus hea. Üks asi, mis mulle siin elus võõras ei ole – muutus, see toimub meis ja meie ümber kogu aeg olenemata sellest, kas seda tahame või ei. Alustame siis sellest, et väikesest peale olen kolinud, 3 korda vahetasin kooli ja ühes koolis ka korra klassi, olen erinevates riikides elanud, erinevates tingimustes, koduta ja koduga, pereta ja perega, kolmanda perega, olen kaotanud ja saanud sõpru nii palju, et kätepaare kokku lugemiseks oleks vaja rohkem kui kaks.. Muutus on üks asi, mis on minuga kogu aeg käsi-käes käinud. Muutus on olnud minus ja minu ümber.
Muutus on hirmus. Mis siis, kui asjad lähevad nii nagu ma ei taha? Kui asjad ei kujune välja meeldivalt? Väga paljud suuremad muutused minu elus tõid mulle pigem kaasa üüratu koorma, aga seda vaid lähitulevikus, nüüd ma istun siis kauges tulevikus ja mul on hea meel, et kõik asjad on nii läinud, ka need, mis sel hetkel olid rasked ja halvad. Muidugi oli muutusi, mis olid ka kohe head, näiteks esimese töö saamine, mis kontrastselt muutis mu elu mulle, või oma esimese arvuti või kui Matlal jõudis kohale suvi või kui astusin tagasi ajutiselt-jäädavalt Eesti pinnale ja aasta hiljem ei saanud raamatupidajaks. Kõikides halbades muutustes oli sees häid muutusi ja ka vastupidi.
Pidin kolima võõrasse kohta sõpradeta – saime oma maja, aia, looduse.
Kaotasin kõik sõbrad – sain teada, mis tähendab sõprus päriselt.
Koolis ei jõudnud suure masenduse pärast käia – sain aru, et elus saab kõike läbi teha ja ei pea seda tegema nii nagu kõik teevad.
Kolisin ära pahast Eestist Maltale – õppisin, et Eesti ei olnudki paha.
Maltale jõudis LÕPUKS suvi – õppisin, et mitte miski muu ei olnud paha, vaid ma ise.
Kolisin oma lapsepõlve unistuste maale Norrasse – kogesin samal ajal senise selu kõige raskemat oma elus.
Pidin Eestisse tagasi kolima, südames kabuhirm – aasta hiljem olen kõige õnnelikum oma elus, mis olin olnud.
Ma ei kartnud kunagi muutust, ma läksin sellega kaasa, esimene kord, kui ma täiesti südamest kabuhirmus olin suure muutuse pärast oligi see tüüpiline – Madli peab Eestisse tagasi kolima. See oli esimene muutus mu elus, mis oli koheselt heade tagajärgedega. Ma ei ütle, et muutus pole minu jaoks kunagi hirmus olnud, on küll. Kolida täiesti võõrasse kohta, millest polnud elus kuulnudki ning minna uude kooli ei olnud kerge, aga minus polnud kartust, ma teadsin, et saan hakkama. Eestisse kolides oli mul kartus, et ma ei saa hakkama. Aga sinna jõudes ma tean, et saan.Muutus on minu elu alus. Muutuseta ma poleks siin, kus olen. Aga ometi siin, kus olen – elu kõige õnnelikum, rahulolevam, tervem võrreldes varasemaga, tunnen ikka, et on vaja läbi viia kontrasteid muutusi. Ajapikku leides läbi valusate muutuste õnne ja enda on juhtunud midagi.Ma tunnen end stabiilses rütmis nii mugavalt, et muutus on mulle muutnud hirmsamaks kui kunagi varem. Nüüd olen jälle selles: “Mis siis kui muutus viib mind tagasi sinna pimedasse auku”. Mu aju tekitab muutusest samasuguse tunde nagu varasemalt seda läbi kogesin, mis siis, et muutuse tagajärg on olnud mulle meeletult hea, mu keha kardab lähituleviku kogemuse tõttu seda kaotusvalu, hirmu, lootusetust, mis kaasnes muutuse toimumise lähitulevikuga. Lisaks sellele, et kontrastilist muutust pole ammu toimunud kordistab mu mälu seda hullemana iga mööduva päevaga ning tegutsemine muutub aina raskemaks.
Hirmule tuleb otsa vaadata ja seda ma ka teen. Teen väikeseid muutusi iga päevaselt, iga kuiselt, meelega võtan ette asju, mis mind öö otsa üleval hoiavad ja hääle värisema panevad. Ma ei tee seda muidugi ennast piinavalt, aga hoian lihtsalt end ELUS.
Kõige raskemad muutused tõstavad üles kõige raskemad tunded, ka mineviku kogemused sarnase suure muutuse järel. Ometi ei tohi ma sellesse kinni jääda, sest keegi ei saa öelda 100% kindlalt, et nüüd läheb täpselt nii nagu läks ka siis. Kui olen käsitlenud muutust kui sõpra, olen lasknud endal areneda ja õppinud vaimselt palju, käinud läbi palju olukordi vahepealsel ajal ja saanud vanemaks ja targemaks, siis muutus ei saa mitte kunagi olla samasugune, sama halb, sama hea või mis iganes võrdes sama.
Mõni asi ei muutu kunagi, aga muutus ise muutub ja sellepärast ei tohiks me muutust muuta hirmsaks lihtsalt kunagiste elu segasemate perioodide tõttu, mil muutus oli võõras.
Sellega tuleks saada sõbraks, et saaksin muutusel sõna sekka öelda ning valida suunda. Kui ignoreerin elu liikumist ja pigistan silma kinni, et hoida kümne küünega kinni minevikust, siis muutus toimub ikka, lihtsalt ilma minu koostööta. JA just see koostöö puudumine võib viia mind muutusteni, mille tagajärgedega tegelemised võivad olla valusad, tüütud, rasked.
Näe muutust, kui elu edasiviivat jõudu, mitte allasuruvat raskust, millest läbi suruda!
