Nii palju kui on inimesi, nii palju on ka arvamusi. See käib ka SINU kohta. Nii palju kui on inimesi, nii palju on arvamusi ka SINU kohta. Miks ma tahan kirjutada sellisest teemast, lähebki tegelikult selle alla, et kõigil on oma arvamus. Ma olen oma elus väga tugevalt olnud mõjutatud teiste arvamusest ning teatud määral olen veel siiani. Vahet hakkasin märkama alles siis, kui hakkasin avameelselt oma tunnetest rääkima. Teiste arvamus minust ei mängigi väga suurt rolli minu elus.
On olemas mitmeid erinevaid ohvreid, kes kõik erinevad sellest, mis on nende kohvrites peidus.
Ohver, kes ei saa isegi aru, et on ohver.
Ohver, kes on tohutult ohvrimeelne ning paisutab kõik üle.
Ohver, kes teab oma kohta ning oma osakaalu.
Väga lihtne ja selge. Kindlasti on veel ohvri tüüpe, aga võtame näiteks need ette.
Isiklikult olen pigem üleskasvanud mõttega, et ma olen kõiges süüdi, isegi asjades, milles ma ei saanud süüdi olla. Ma olen vastavalt sellele käitunud, endast mõelnud, enesehinnangut hoidnud ning muidugi ka esikohal – lasknud inimestel minuga vastavalt selle väärtuse järgi mind kohelda. Nüüd viimase poole aasta jooksul olen ma seda sügavat uskumust endast välja juurutamas ja õppinud elu vaatama läbi nurga, et äkki mina ei ole süüdi, äkki mina ei olegi alati ohver. Aga mis siis, kui ma päriselt olen olnud ohver?
Hetkel, mil hakkasin kirjutama Instagramis avalikult oma tunnetest muutus mu elu palju. Jagan neid avameelselt inimestega ka silmast-silma ning vastan avameelsemalt ka isiklikele küsimustele. Esiteks ma mõistsin, et ma ei ole milleski üksi. Ükskõik, mis tunne/mure mul oli, keegi vastas, et temalgi on/on olnud.
Miks ma üldse otsustasin hakata kirjutama avameelselt isiklikest tunnetest ja emotsioonidest? Sest seda ei tehta palju ja kui ma olin selle kõige keskel üksi siis kõige suuremat tuge ma saingi nendele tunnetele just nendelt väga vähestelt inimestelt, kes avameelselt olid tunnistamas oma halbu külgi ja tunnistama oma halbu kogemusi ja emotsioone. See tekitas minus väga tugevaid positiivseid tundeid, et kellelgi teisel oli ka sama paha. (Võtame seda nüüd positiivselt, ilmselgelt mitte keegi ei taha kellelegi halba, aga teada, et sa ei olegi selles üksi on tohutult lootusrikas tunne). Kõige parem oli näha muidugi, kuidas keegi kellel oli paha, et ta töötas paremaks saamise nimel ning näha seda välja tulekut ning mõista ise selles olles, et sellest saab välja. SEEGA, ma hakkasin avameelselt kirjutama hetkest, mil ma hakkasin uskuma, et ma saan sellest välja, iseseisvalt või ei, ükskõik kui pikalt aega läheb, ma saan ning ma kavatsen osakest sellest jagada. Oma isiklikku teekonda kümne aastasest depressioonist välja.
Kui ma hakkasin avameelselt kirjutama ma ei olnud enam selles halvas sees, mis mind depressioonini viis. Ei ole ka enam, ammugi mitte. Aga ma eal ei unusta neid tundeid ära. Tagajärgedega tegelemine ei ole üldse nii lihtne nagu paljud arvavad. Ma olen ühe blogi juba kinni pannud enne seda, sest sealt ma sain väga palju negatiivse alatooniga tagasisidet, mitte isegi enda kohta vaid pigem see lihtsalt mõjus inimestele negatiivselt ning nüüd siia kirjutades ma otsustasin muuta seda, ma tahan inimestes lootust tekitada. Ma õppisin vahet tegema vingumisel ja vingumisel, ohvril ja ohvril.
Kui ma olin oma sügavaimas depressioonis, siis ma olin ohver, kes paisutas kõike üle. Mu pagas tundus üüratult suur ja raske. Olin ohver, kes ei osanud hinnata oma tegelikku seisu ega osakaalu ning siis kõik tunduski kaootiline. See ongi depressioon ja me ei saa pahaks panna, et haige inimene ei saa aru, kus reaalsuses jookseb piir, sest kui on väga halb olla siis ongi kõik väga halb, kõik väga suuremeelne, väga üksi ja väga kurb, valus, raske. Ei saanud minagi aru. Aga, ma sain aru sellest, et see pole okei ning ma läksingi abi küsima. Suure töö ja vaevaga olen ma õppinud ja õpin edasi olema ohver, kes teab oma kohta ning osakaalu. Sellisel teekonnal paratamatult on tagasilööke, mil ma tunnen, et olen ikka ülepaisutatud ohver, samal ajal teades, et mu kohver pole raske, kuid vanad harjumused lähevad raskemalt kui arvata võisin.
Näide positiivsest muutusest mu ohvrimeelsuses – kaks aastat tagasi ma nutsin väga tihti oma mehele, et keegi mind ei armasta ja kedagi minul pole (ülepaisutatud ohver). Nüüd kaks aastat hiljem ma olen absoluutselt igal ajahetkel teadlik oma lähedastest, ka rasketel päevadel. Ma tean, et ma pole ohver üksinduses. Ma tean, et mul on inimesed ümber ja nad hoolivad minust päriselt, et see pole meelepete.
“Aga, kuidas ma saan aru, et ma pole ohver, kui mulle seda öeldakse? Rõhutatakse, kui suureks ohvriks ma ikka teen ennast ja tegelikult pole üldse nii hull. Kuidas ma teen vahet, kus jookseb piir?”
Kõige esimene kaalutlus peaks tekkima selles, et kas see inimene saab mõista su tundeid, kas see inimene teab 100%, mida oled läbi elanud ning kas see inimene ise on vaimselt OKEI. Ka teistel inimestel võivad olla peidetud häired, depressioonid, ülepaisutatud käitumistunnused ning tunnete taltsutamatus. Kõige suurem kaalutlus peaks tekkima sellest: “Kas ma tean, kes ma olen, mida olen läbi elanud ning mis tagajärgi ja mõju see tekitas mu elule?” Kui me ei tunne iseend, siis ei tasu ka kohe teisi uskuda, tasuks võtta kätte ja hakata end otsima. Muidugi on ka kordi, kus tasub ka vaadata tagasi oma jutule analüüsivalt, et äkki sa tõesti vingusid lihtsalt liiga palju, sest hetkes tundus see hullem, AGA võtame kõik arvesse, et kui me pole eneseteadlikud ei ole ka meie enesehinnang adekvaatne probleemide suurusele.
Kahjuks aga väga paljud inimesed siin maailmas (olen seda õppinud läbi Jessica Olie mu lemmik avameelse jooganaise), kes peavad sind suureks hädavareseks ja megaohvrimeelseks, sest sa tunnistad, mis sulle haiget tegi, kui sa räägid sellest avameelselt ning kirjeldad seda kirjult samal ajal, kui ise elad head elu ja lihtsalt nö vingud. Aga üks asi, mida tuleb siinkohal väga tugevalt uskuda on see, et need inimesed ei saa otsustada selle üle. Teised inimesed ei saa otsustada sinu oleku üle või isegi mitte diagnoosida sind. Seda saavad teha vaid inimesed vastavate oskuste, paberite, kogemuste ning tõenditega.
Ma kogesin seda ka ise, kui eelmises nadis suhtes ma rääkisin enda minevikust, avades end (esimest ja viimast korda temaga) ning sain vastu vaid: “Issand jumal sa teed end nii suureks ohvriks, mida sa vingud”. Tänasel päeval ma tean, et ma ei vingunud, aga see mõjus, et keegi mulle nii ütles. “Küllap tal siis on õigus, et ma vingun lihtsalt…” Kuigi tegelikkuses ma tahtsin vaid jagada oma koormat. Jagasin ja sain koormat juurde ka, sest hakkasin iseend veenma igal depressiooni sügavamal hool või inimeste halva käitumise korral, et ma mõtlen lihtsalt üle ja midagi ei ole ja ma olen lihtsalt loll ja vingun ja olen ise süüdi.
Aga see ei ole normaalne, et keegi paneb mind vakka, kui ma vaid soovin rääkida oma tunnetest siiralt ning kes teab, äkki esimest korda üldse. Sul on õigus arutada, rääkida, meenutada, nutta, kurta, kui sul on mure, kui sul on raske, kui sul on tunne, kui sul on emotsioon. See ei tee sind kohe ülepaisutajaks ja hädaldajaks. Kui keegi seda teeb, siis tuleks sellele inimesele selgeks teha, mida sa just üritasid ning kui seda ei mõisteta, siis selle inimesega ei tasugi üldse sellistest asjadest rääkida. Mina isiklikult selliseid inimesi enda ümber ei hoia ega kogu, nö toksilised inimesed annavad meie elule väga negatiivse mõju ning ikka tuleks elu võimalikult lihtsana hoida.
Ma tean, kui valus see on, kui keegi süüdistab sind jube halvaga ohvrimeelsuses, kui vaid avad oma südame. Sellisele inimesele ei ole mõtet hakata vastu vaidlema, sellised inimesed ei saagi kunagi mõista seda, kui nad ise edasi ei astu selles suunas. Ei saa võtta seda, kui tõde. ERITI, kui teame, et räägime vaid tunnetest, räägime vaid sellest, mis oli ning jagame seda HEAL eesmärgil või eesmärgil, et teine saaks MÕISTA sind, mitte, et saada haletsust ja kaastunnet, kiitust ja paisid.
Inimesed, kes teevad seda eesmärgil, et saada haletsust, kiitust ja kaastunnet lähevad ohvri alla, kes kõike ülepaisutab ning on kõiges enda arust ohver. Ta suudab iga olukorra enda “kasuks” pöörata ükskõik, kas tegelikkuses tema oli kahjutekitaja või ei.
Ja nagu ma juba enne ütlesin, on ka ülepaisutatud ohvrid need, kes kahjuks kannatavadki tõsiselt haiguse all ning see ongi nende reaalne pilk. Lisaks suure tõenäosusega on nad vakka lausutud teiste poolt ning piinlevad vaikides kuni üks abi küsib ning kindlasti mõni teine kahjuks mingi kurvema lõpu sellele leiab.
Ma ei ole küll kunagi väga olnud ohver, kes ei tea, et on ohver, aga mul on olnud mitmeid tuttavaid, kellel ma olen sellist käitumismustrit märkanud ning näinud, et see on kahjulik meile endile. Kui me ei tunnista kahju, mida meile on tehtud, ei saa me ka kunagi paraneda. Käes kohvrit ei kanna, aga kuskilt vaikselt see lohiseb meile nööriga järgi ning aeglustab meie hoogu ja tekitab vaid kannatusi.
Kujutage ette kõiki ohtlikke ja vähem ohtlikke olukordi elus ning see inimene lihtsalt lööb käega igasugusele kahjule, mis on talle tekitatud. Põhiline, mida kuulda on – “A, ei ega ta siis ei mõelnud nii teha.” “Ahh, ei noh ma ise olin loll/saamatu/nõrk.” “A ei ole midagi eks ikka juhtub.” “Küllap ma siis väärin seda.” *õlakehitus* “Ei ole see tegelikult midagi nii hull, ma lihtsalt mõtlen üle.” “Aga eks neil ole ka raske ja kindlasti omad probleemid, ma ei hakka juurde tekitama neid neile.” Selliseid inimesi saab veel kirjeldada nii, et ta näiteks räägib teile, mis temaga juhtus ja sul on silmad murest punnis ja mõtled, et miks ta pole midagi ette võtnud, et nii end kui ka teisi kaitsta; end aidata või üldse midagi paremaks teha.
Ohtlikud meile endile on ka need, kes suruvad maha neid tunnistavaid inimesi. Need, kes lausuvad sind vakka. Nagu ma ütlesin selliseid inimesi ei tasu hoida enda elus. Ma tean, et väga suur edasilükkamine minu elus psühholoogi osas tekkiski sellest, et need vakka-lausujad olid minus kasvatanud uskumuse, et minu probleemid polegi mitte midagi; ma mõtlen lihtsalt üle; et ma arvan, et olen jube tark; arvan, et maailm pöörleb ümber minu, aga ei keerle; et küll ma ikka vingun palju jnejne. See tekitas ka selle mõtlemise, et teistel on palju hullemaid probleeme, kui minul, et mis ma ikka vingun. Olen seda kuulnud ka väga paljude teiste suust, mis on tegelikult nii vale.
Kuidas me saame elada oma elu täisväärtuslikult, kui meie probleemid pole kunagi isegi meie enda silmis piisavalt tähtsad? Kuidas me saame leida lahenduse nendele probleemidele, kui me arvame, et teiste valu ja kannatus on tähtsam, kui meie enda oma?
Ja nii ma elasingi, muudkui edasi lükates ja vaikselt kannatades. Ja käsi südamel ütlen, et see oli tõesti kannatus. Mu mees oli üks vähestest mu elus, kes oli alati valmis aitama ka kõige jaburamate probleemidega ning ta oli esimene, kes julgustas mind minema abi küsima, kui ta nägi, et ma peksan oma kohvriga lihtsalt kõik hea puruks, mis mu elus oli. Ma surusin alla enda probleeme, mõtlesin, et ma mõtlen lihtsalt üle, aga ometi mu neljanda korruse korteri lahtine aken tundus ahvatlev – ah ei ma lihtsalt olen praegu hoos, ega see mingi probleem pole pff. ON KÜLL ja siis ma läksingi abi küsima. Sest ma olin väsinud sellest vakka olemisest. Mul oli vaja hoopis plahvatada, saada kõik endast välja. JAGADA. SAADA TUGE, ABI, NÕU.
Kui mu elus oleks olnud juba varasemalt rohkem inimesi, kes oleksid olnud teadlikud vaimsest tervisest ning ohvriks olemisest, siis ma kujutan ette, et asjad ei olekski kunagi nii kaugele vajunud mu peas. Me ei saa uskuda, et meie probleem ei ole probleem, kui keegi väljaspool meid ülbelt nähvab, et see pole mingi mure, et mida sa vingud, sa pole mingi maailmanaba. JAH, me võime alati võtta kuulda, kaalutleda, et äkki tõesti ning siis tunnetada, kas me ise ka nii tunneme. Kui inimene tunneb end ohvrina, kui inimene tunneb kannatust, kui inimene tunneb, et tal on valus, et teda koheldi halvasti, siis see tunne ei kao ära lihtsalt, sest keegi nähvas.
Sellisest tundest lahtisaamiseks aitab, kui see, kellele räägitakse:
KUULAB
Aitab, kui oskab
Suunab abi küsima professionaalidelt, kui ise aidata ei oska ning toetab, kui ohvril jääb julgusest väheks.
Kui tõesti tundub, et asi pole tõsine ning inimesed on omavahel lähedased, siis tõesti saabki viisakalt ka selgeks teha, et mõeldakse üle või et asi ei ole nii hull. Muidugi, kui öelda selliseid lauseid peab paratamatult järgnema ka põhjus, kuidas see siis hoopis olla võib.
Kokkuvõtvamalt, aitäh.
Me ei saa teistel inimestel lasta otsustada, millised ohvrid me oleme või polegi. Eriti, kui see läheb arvajale korda, sest äkki tema oli selles olukorras teine pool. Me ei saa teistel inimestel lasta end vakka lausuda lihtsalt, sest üks inimene arvab midagi. Suure tõenäosusega on sel inimesel endal väga suured probleemid või siis ta ei tea ega mõista ning talle ei lähegi korda. Äärmisel juhul me tõesti vingume väga palju ning peaksime iseendale otsa vaatama. Siiski, kui sa tunned, et sulle on elus tehtud halvasti, siis see tunne ei kao lihtsalt, sest me surume seda allapoole ja põhjendame seda vakka-lausujate sõnadega: “Ma lihtsalt olen nii ohvrimeelne, see pole isegi mingi asi tegelikult.”
Abi küsimine ei ole häbiasi, see on tohutu edasiviiv jõud, julgus ja tugevus. Kui üks ei kuula, kuulab teine. Mitte kunagi ei tohi jätta endasse kinni paha, sest üks või kaks inimest ei sobinud kuulajateks. Sama kehtib ka psühholoogidega, kui üks ei sobi, ei tähenda, et mitte keegi ei sobi nüüd. Väga tähtis on kindlasti mitte jääda lootma vakka-lausujatele ning korduvalt ühe ja sama inimese otsa koperdada, kui tunned ära, et su elus on selliseid inimesi, ka kalleid inimesi, siis hoia vaimset distantsi, kaitse end, sest lõppkokkuvõttes sa teed endale väga suure teene. Ma tean, et ka pereliikmed võivad väga robustselt isiksusi maha suruda, aga neist saab ka samamoodi väga ohutusse kaugusesse sisse seada ning suhteid heana hoida. Kui see välja ei tule – ei ole midagi hullu, pereliikmed on samamoodi omaette isiksused ning kõik pered ei saagi omavahel 100% hästi läbi, inimesed muutuvad ajas ning see on okei lahku kasvada. Muidugi keegi ei taha, et nii läheks, aga ükskõik kes on su enda tervisele ohtlik, siis tuleb nii kaugele minna, et see poleks.
Kui me hakkame tervemaks saama ning õpime, areneme saame paremaks, siis me näeme ära ka need inimesed, kes toitusid vaid meie negatiivsusest ja valust ning üritavad oma käitumisega seda meis vaid esile tõsta. See on täiesti normaalne, et sellised suhted esile tõusevad kui me muutume, sest kõik inimesed ei muutu meiega koos või ei ole samal ajal valmis paranema. Me ei saa edasi lasta neil meid alla tirida lihtsalt, sest nemad ei taha paremaks saada ning kindlasti kohe see suhe venitab sinu enda paranemist.
Jaga end hoopis inimestega, kes on valmis vastu võtma ning ka vastu jagama, kes samuti töötavad enda kallal või kes on avameelsed ning valmis ka edasi astuma. Ka inimesed, kes austavad su tööd, üritavad mõista isegi kui ei mõista ning toetavad on väga head hooandjad. Inimesed saavad sinu hoole nii palju juurde anda, kui oleme enda ümber õigetel inimestel lasknud koha sisse võtta ja mis kõige parem, saame meie ka nende hoole juurde anda.
Ohver, kes ei tea, et ta on ohver – kui sa märkad, et sul on selline tuttav või lähedane, ürita kõigest väest talle selgeks teha, mis on tema järgi lohiseva kohvri tagajärg ning käega löömise tagamaa. Sest, kui sellised inimesed teavad kedagi, kes on väga halb ja on talle halba teinud, kuid ei võta midagi ette jätavad selle halva inimese rahus ka teistele halba tegema. Või inimesed, kelle elu kannatab silmnähtavalt, sest nad ei tunnista endale enda kahju või haigust, sest nad isegi ei oska mõelda, et see võiks päriselt olla tõsine, neile saame kõrvalseisjatena aidata suunda ning abi otsida või mõistma panna tegelikkust.
Ohver, kes on tohutult ohvrimeelne ning paisutab kõik üle – selliseid inimesi ma arvan, et teavad absoluutselt kõik inimesed. Neid kutsutakse tihtilugu ka vingujateks või väga negatiivseteks inimesteks. Selliseid inimesi saavad aidata AINULT need ohvrimeelsed ise. Meie kõrval saame vaid suunata, anda nõu ning pakkuda tuge. ME EI SAA NEID AIDATA, PARANDADA EGA NENDE ELU HEAKS TEHA. Väga suure tõenäosusega kannatatakse teatud vaimse häire/külmetushaiguse käes nagu näiteks depressioon. Nendele nähvamine ei muuda neid vaid pigem teeb kahju. Kui inimene end ise aidata ei taha, kuid laseb sama joru edasi, siis teatud hetkel hakkab see ka ümberolijate elu mõjutama ning paratamatult tuleb jälgida, et see ei hakkaks sinu elu negatiivselt mõjutama, sest kui hakkab, tuleks suurendada vahemaad selle inimesega või täielikult lahti lasta. Ohvrimeelsel ja ohvrimeelsel on vahe – üks ei ürita kuidagi parem olla, teine võtab asjad kätte kas või tibusammudes. Need, kes ei ürita paremad olla ei saa ka ajas paremateks inimesteks ja see on karm reaalsus.
Ohver, kes teab oma kohta ning oma osakaalu – ka sellised inimesed eksivad. Mitte keegi ei ole täiuslik ning õiged inimesed meie ümber suudavad aidata meil püsida teadlikuna. Vahepeal vinguvad ka nemad ning siis tuuakse nad maa peale tagasi. Harva ei tea nad, et on ohvrid, kuid siis tehakse talle selgeks. Keegi ei saa olla kõiketeadja ning seetõttu on tähtis olla võimalikult eneseteadlik ja avatud ning tunnistada nii paljugi, kui oskame. Asjadest rääkimine samuti ei tee paha, eriti kui oleme teadlikud ka sellistest ohtudest nagu vakka-lausujad ning oskame toimida või end veenda, et nende sõnade taga on peidus vaid nende endi valu.
Pikk lugemine, aga need, kes jõudsid lõppu, ma tänan teid tähelepanu ja aja eest. Loodan, et kõik said kõrvataha uusi mõtteid ja vaatenurki. See, mis ma kirjutan kindlasti ei ole AINUÕIGE TÕDE, sest sellist asja ei eksisteeri. Nii palju, kui on inimesi, nii palju oleks ka sellest samast teemast erinevaid artikleid.
Võtame aja oma elus, et tunda ja teada, mis pagasit me endaga kaasas kanname, millised inimesed on meie ümber ning millised inimesed me ise oleme teistele. Nii on elus lihtsam vastu hakata kõigele, mis või kes meid maha tahab suruda.
