Peaaegu aasta aega tagasi olen ma endale siia mustanditesse salvestanud postituse pealkirjaga PRONOIA. Terve aasta jooksul, ei ole ma suutnud võtta kätte ja kirjutada ära sellest, mis ma olen terve selle aja tahtnud öelda selle sõna avastusega ja sellega, kuidas lihtsalt sõna muutis mu elu paremaks.
Kõik kindlasti on kuulnud ja ma eeldan, et teavad ka, mida tähenab PARANOIA. Ma ikka seletan selle lahti, sest endal ka hea läbi mõelda.
Lühidalt – kõik, mis/kes on, on sinu vastu. Kõik justkui lähebki nii, et sul oleks raske ja halb. Kindlasti ka inimesed tahavad sulle halba, mõtlevad sinust halba ja teevad sulle halba sinu seljataga.
Natuke pikemalt- Paranoia on puhtalt psühholoogiline nö luulumõte või luulumõtete kompleks, milles tegelikult inimene söödab ja aitab sellel ise suuremaks kasvada, otsides kinnitust enda hirmudele või mõtetele läbi teiste käitumise või läbi selle, mis juhtub, pannes tähelepanu ilmselgelt tugevamalt negatiivsele poolele.
“Paranoilise häirega isikute kõige sagedasemad käitumismallid kipuvad olema umbusaldus, vaidlushimulisus ja veendumus, et neid kritiseeritakse või tahetakse ära kasutada, samuti ülim valvsus ja pinges olek. Paranoilised inimesed väldivad teistele oma isikliku info jagamist, kartuses, et seda võidakse hiljem nende vastu ära kasutada, ning otsivad teiste öeldus või pilkudes tagamõtteid.“ Wikipedia
Kuidas minul paranoia varasemalt toimis?
Ebakindlus suhtes ja tohutu hirm, et mu mees kindlasti kohe petab mind ja tahab teisi. Kindlasti ma pole piisav.
Kui miski läks hästi, hakkasin tohutult uskuma, et nüüd läheb kohe kõik väga halvasti. (Kutsudes endas esile käitumist, millega muutsin ise olukorrad halvaks)
Kõik hindavad mind halvaga ning kritiseerivad mind ja minu sotsiaalmeediat.
Kui keegi oli kurja näoga, siis on ta kindlasti minu peale kuri ja mina tegin midagi valesti.
Pidev teadmine, et kõike kasutatakse kindlasti minu vastu ära.
Uskumus, et ma ei saagi midagi head, isegi, kui ma proovin. Ootus, et niikuinii läheb asi nii nagu ma ei taha.
Õnnetuste ettekujutamine ja alati eeldamine, et kellegagi juthus midagi halba või et minuga juhtub.
Igapäevased paranoilised uitmõtted.
Kuidas minul paranoia siiamaani toimib?
Hirm, et kellegi kalliga on juhtunud midagi halba, kui ta on kaua kättesaamatu või ei vasta telefonile.
Väike hirm, et asjad lähevad nii nagu ma ei taha.
Kui keegi on kuri, siis olen mina midagi valesti teinud ja ta on minu peale kuri/minus pettunud.
Igapäevase eluga ja tegevustega käib läbi ka erinevaid paranoilisi uitmõtteid.
Kuidas ma sellest vaikselt iseseisvalt vabaneda üritan?
Esiteks ma läksin teraapiasse. Läbi kognitiiv-teraapia sain ma pooltest paranoilistest mõtetest lahti nagu seda oli pidev ootus, et asjad lähevadki halvasti. Kuna tõesti need mõtted hakkasid mu elu mürgitama ja ohtu seadma, siis arvan, et ka teised, kellel on need süvenenud ja kuskil, kus neid iseseisvalt enam välja ei oska otsida, peaksid minema abi küsima targematelt. Paranoilised mõtted võivad olla väga tugevalt seotud ka muude vaimsete külmetushaigustega nagu depressioon, ärevushäired. Mis tähendab, et nendest iseseisvalt võib väga raske olla vabaneda. Loe rohkem siit.
Astun mõtteis füüsiliselt kõrvale sellest paranoilisest mõttest ning hindan seda, vaatan seda. See toob tavaliselt väga hästi tagasi maale. Eriti hea on mõelda, et kui su sõber sulle sellist juttu räägiks, siis, mida sa talle ütleksid, enamasti ilmselt: “Mis sa muretsed, asi ei ole kindlasti kohe nii hull.”
Mul on seinal toimetuleku kaart, mis on siis nö lühimeeldetuletus, mida sellistes paanilistes olukordades vaja tagasi mõtteisse tuua. Erinevates olukordades aitavad muidugi erinevad asjad. Näiteks paranoilised mõtted enda osas, et ma ei saa millegagi ju niivõinaa hakkama, siis kirjutadagi, et ma olen saanud ja saan hakkama kõigega, millega vaja. Ma annan endast alati kõik ja kui sellest pole piisavalt, siis see ei ole minust sõltuv. Ma armastan end. “Tema” armastab mind. Paranoiliste mõtete vastu, et kõik läheb halvasti, on minul kirjas – tee teistele nii nagu tahad, et teised sinule teeksid. Lisaks – KÕIK läheb nii nagu minema peab.
Istun maha ja kirjutan nimekirja, mida ma kardan ja miks. Siis näen, et miks’i alla pole palju ratsionaalset kirjutada.
Kuna ma olen varasemalt ka kirjutanud enda paranoilisi hirme üles, siis nüüd saan ma igal järgneval paranoilisel olukorral istuda oma märkmiku taha ja lehitseda läbi tõestuste, et mu paranoilised mõtted ei olegi tõesed ja need on vaid mu hirmud, mis enamasti ei täitu või ei ole isegi seotud sellega, mis tegelikult edasi juhtus.
Räägin paranoilistest mõtetest teistega. ERITI, kui need on seotud just nende inimestega. See ei pruugi alati toimida, näiteks minule ei toimi armukadeduse osas või petmise osas see, et mu mees mulle kinnitab ja vannub, et ta ei tee midagi. Selles osas toimib minule ainult minu enda sügav töö selle läbi mõtlemisega ning muidugi psühholoogilise abiga saan sellele sügavale paranoiale ravi. Kui aga keegi on lihtsalt tuim, ülbe mu suunas, siis otsene küsimine ning asjadest rääkimine lahendab 100% olukorrad ning paranoilised mõtted saab vabaks lasta.
AGA SEE POLE SEE, MILLEST MA RÄÄKIDA TAHTSIN. SÕNAD LIHTSALT LÄKSID NII.
Ma tulin siia kirjutama, PRONOIAST.
Aasta aega tagasi siis, täpsemalt 3. jaanuaril olen ma selle sõna avastanud, selle kiiruga siia kirjutanud, seletuseta ning viiteta. Ma ei mäleta enam, kus ma selle sõna avastasin, aga see oli kindlasti üks ingliskeelsetest raamatutest, mida lugesin. Ma polnud oma elus mitte kordagi seda sõna teadlikult kuulnud. See oli minu jaoks nii huvitav, et ma võtsin kohe kätte ja otsisin tähenduse välja ja minu üllatuseks oli see kuidagi väga õigesse punkti tabatud. See oli just see hetk, kus ma ootasin esimest teraapia seanssi ja kõik mu elus oli puhtalt paranoiline, vastupidine pronoiale.
Nagu öeldud, pronoia on siis vastupidine paranoiale. Muidugi nüüd psühholoogiliselt rääkides saaks seda kindlasti võtta ka väga kahjuliku isikupärana, sest inimesed, kes arvavad, et kõik siin maailmas toimib nende kasuks võivad olla väga egoistlikud ja läbi selle vaimselt vägivaldsed teiste suunas ning kindlasti on see ohtlik, kui asjad lähevad ikkagi vastupidiselt. Muidugi nagu ma näinud olen, siis pronoiat pole ma kordagi isiklikult kohtanud ja paranoiat olen igas lähedamas tuttavas kohtanud.
Kui sul oleks valida, siis kumb nendest lausetest saaks valituks:
Universum on minu poolt. / Universum on mulle vastu.
Parempoolne oli minu valik väga pikalt kuni ma sain täpselt nii lihtsalt, googeldades, aru, et ma olen ise selle väljamõelnud ja miks ma vabatahtlikult tahan midagi nii jubedat uskuda ja sööta. Kus on kirjas, et universum töötab mulle vastu? Kus kohast ma seda võtsin? Sellest, et mõned perioodid elus olid mulle rasked? Sellest, et mu vanemad ei lubanud mind, alaealist, ööseks välja või ööseks ära, et saaksin ka noortega pidutseda? Sellest, et ma ei klappinud inimestega, sest mul olidki tegelikult teised huvid? Sellest, et ma ei saanud koolidesse sisse? Sellest, et tegelikult ma ise otsisin iga väikse asja, mis nö oli minu vastu ja jätsin märkamata seda, mis tegelikult oli minu kasuks ja kui palju universum mulle ka vastu tuli?
Ma tean, et pronoiat on raske uskuda, kui ollagi selles raskes perioodis, aga absoluutselt iga raske periood saab läbi ja tegelikult kõik jõuab tagasi neutraalsesse punkti või ka positiivsesse punkti. Samamoodi lähevad asjad ka neutraalseks tagasi positiivsest või vajuvad ka negatiivsesse. Mitte kumbki muutus siit, ei ütle, et nüüd need lähevad ju positiivseks ainult sellepärast, et maailm tahab sind mõnitada ja siis asju halvaks jälle teha. Või, et halvaks lähebki sellepärast, et terve maailm on sinu vastu. See on minu ja sinu enda väljamõeldis.
Absoluutselt igal inimesel – armastatul, üksikul, vaesel, rikkal, õnnelikul, kurval, suitsiidsel, tervel, nõrgal, tugeval, tegusal, hingeliselt ekslejal, õppijal, seiklejal, absoluutselt igal ühel on tõusud ja mõõnad ja see, kuidas neid võetakse ei muuda seda, kuidas see tegelikult on või läheb. See muudab ainult seda, kuhu suunas sa ise enda elu lükkad.
Läbi enda mõtete, muudad enda käitumist, läbi enda käitmuse muudad olukorra tulemust, olukorra tulemus muudab su elu, elu olukord viib su tagasi mõteteni. Läbi mõtte lood sa enda elu.
Näide isiklikust elust:
“Ma olen nii rumal niikuinii ma ei saa kuhugi kooli sisse, aga ma proovin, äkki ma ikka saan, sest ma ju oskan, kuigi ma ei usu, sest kindlasti minust on paremaid ja asjad pole väga minu viisi varem läinud.”
*Ei saa kooli sisse*
“No näed, ma olengi täiesti rumal ja saamatu, läkski nii nagu ma arvasin.”
*Ei proovinudki enam uuesti, sest ‘niikuinii’ ju ei saa.* *Möödub 2 aastat totaalset ignoreerimist koolide osas kuni lõpuks võtab uue lähenemise alal, mis võibolla meeldiks*
“Ma proovin uuesti, kuigi ma tean, et mu teadmised ei pruugi ootustele vastata, olen ma siiski väärtuslik ja tean, et ma pole rumal, aga mis siis, kui ma ei saa sisse? Ei ole midagi, siis ma vähemalt proovisin ja see pole minu teha.”
*Sai teooriatestist läbi*
“MIDA PEKKI, MA OLEN PIISAVALT HEA?!!?!!!”
*Läheb vestlusele*
“Mis siis, kui neile ei meeldi minu mõtted? Kui ma pole piisav? Kui nad on täpselt minu vastu, vastupidised inimesed minule? Okei, see endiselt ei näita minu väärtust vaid lihtsalt meie erinevust ja ju siis peavad asjad nii minema.”
*ONGI VASTUPIDISED ja pärast vestlust enam nimekirjas ei ole*
“Täitsa uskumatu, ma läbisin teooriatesti, ma olen piisavalt tark, nii lahe, kindlasti pean ma tulevikus proovima midagi veel, aga siis midagi millest ma oskan ka rääkida, miks ma seda õppida tahan enesekindlalt ja mõjuva põhjusega.”
*2 aastat hiljem kandideerib enesekindlamalt kohta, mis pakub päriselt huvi*
See on nüüd hästi lihtne ja pealiskaudne näide, kuidas ma söötsin negatiivset esimesel korral võttes sellega viimsegi tahtmise tegutseda ja endast kõik anda. Lihtsalt, sest olin paranoiline ma enam ei tahtnudki üldse proovida edasi. Kui teisel korral ma tegin seda puhtalt proovimise pärast ja võtsin hästi leebe suhtumise oma elule ja minekule, siis sellest sain ma juurde hoopis julgust, ma otsisin välja kõik hea, mis sain sellest õppida. Kui ma oleks läinud sinna ka paranoiliselt oleks ma kohe pärast testitulemusi mõelnud:
*Sai teooriatestist läbi*
“Nojah, vedamise peale, aga ega ma ikka pooli küsimusi ei teadnud ja see lihtsalt selleks, et nüüd kõik saaks halvasti minna, kindlasti läheb vestlusel kõik pekki, sest niikuinii mulle satuvad täpselt need minust vastupidised inimesed.”
*ONGI VASTUPIDISED ja pärast vestlust enam nimekirjas ei ole*
“Ütlesin.. Miks ma üldse proovisin, ma ju teadsin, et ma pole piisavalt hea, oleks pidanud lihtsalt kohe pärast testi ära tulema, siis oleks vähemalt hea tunne jäänud, ilmselgelt kõik pidi minu vastu töötama, ei võinud siis mulle muud inimesed küsitlema tulla.”
*Söödab enda paranoiat, et teda niikuinii ei valita ja kasvatab hirmu, et asjad ei lähe nii nagu tahaks ja teeb raskemaks kandideerimise või ka märkamise kohtadele, kus talle meeldiks või tunneks end muidu enesekindlalt*
Meil on elus valik elada paranoiaga – tunda ärevust, hirmu, unetust ja märgata pigem, kuidas elu loomulik negatiivne kulg meie vastu töötab mitte, et see on lihtsalt loomulik tõus ja mõõn. Meil on elus ka valik elada pronoiaga – tunda tänulikkust kogemuse eest, magada rahulikku und, usaldada elu ja märgata, kuidas elu loomulik kulg ongi tõus ja mõõn ning, et tegelikult maailm ei tööta kellegi vastu ja kui tundubki, et töötab siis enamasti on need tunded lahendatavad. Keegi ei ole nii eriline, et terve maailma oleks nende vastu.
Looda parimat, valmistu halvimaks, sest valmistuda parimaks ja loota halba kohe kindlasti ei toimi sinu kasuks ja seda paha teed sa sellisel juhul puhtalt ise endale.
Kuidas pronoiale toetumine on mu elu paremaks teinud?
Ma olen vaikselt seltskonnas avatum, sest ma ei eelda, et kõik minust halvasti mõtlevad või mulle paha tahavad teha.
Ma saan iga kord aina rahulikuma südamega magama jääda, kui mees välja läheb.
Uutes olukordades on minus palju väiksem ärevus ja läbikukkumise hirm, sest sisestan positiivsemaid mõtteid.
Märkan elu kulgemist ja näen, et elu saab usaldada, mis teeb mu iga päeva lihtsamaks ja mõtete vabamaks – kõik läheb nii nagu peab minema, mitte, et kõik läheb halvasti ja ma pean nüüd stressama selle üle.
Ma magan tõesti paremini, sest ma ei paranoiatse õhtul voodis järgmise päeva üle.
Läbi pronoiale toetumise saan ma kinnitust paranoilisuse ebavajalikkusest ning vabanen aina enam sellest.
Uutes situatsioonides tunnen paranoia ära ning oskan sellest algfaasis eemalduda. Halvemal juhul veel eemalduda ei oska, kuid märkan ning tegelikult teadlikult ei eemaldu, ka oskamatusest kõikides situatsioonides jääda ratsionaalseks – mille kallal saan töötada vaid läbi kognitiiv käitumisteraapia.
“Hoping for the best, prepared for the worst, and unsurprised by anything in between.“ Maya Angelou
