Mul on vedanud, sest väikesest peale on mu vanemad olnud mulle eeskujuks igasugusel rattalistel aktiivsusel. Küll said tehtud rattamatkad, küll sai käia paar tundi rullitamas või siis mõni meist kõrval rattaga sõites. Küll oli alati see unistus, et tahaks ise ka nii kiiresti rullitada nagu emme ja issi. Ja üldse täitsa pikkadel rattamatkadel pandi meid taha lastetooli istuma ja siis sai seal und nokkida mõnusas värskes õhus samal ajal kui ema oma viimased pingutused küngastest üles vuras.
Kuna nemad tegid siis kandus see üle ka meile või siis vähemalt mulle kindlasti kui mitte mu õdedele-vennale. Tihti linnas elades, meie väikeses asfalt autoparklas/mänguhoovis sai suvel mitmete lastega mitu korda nädalas, vahest isegi päevas, rullikad ja rattad välja tassitud ning igasuguseid mänge mängitud.
Vaadake lihtsalt kui armas mu väike õde vurades oli.
Tähendab puhtalt seda, et väikesest peale olen armastanud rulluisutada, rattaga sõita, ka tõukerattaga (kahjuks seda ei saanudki ma ise kunagi omada, aga ikka naabrilastelt sai lunitud sõite). Iga suvi mu elust on möödunud neid sõite täie hingega nautides. Muidugi on olnud ka üks suvi välismaal elades, kus ma ei saanud ise nautida, aga igatsesin täie hingega.
Sellest eemal olles tundsin esmakordselt, et see on minule üks nendest asjadest elus, mis puhtalt teeb elu paremaks, vabamaks ning on ise üks hinge vabastav tegevus. Teismelisena ikka, kui kodus läks kitsaks, siis võtsin ratta ja läksin sõitsin kuhugi kaugele põldude ja metsade vahele või teise külasse sõbranna juurde, elades kõik sõidu ajal välja. See oli justkui teraapia, sai pea puhtaks mõeldud ja mõtted paika.
Nüüd, kui ma enam täitsa laps pole ja teismeline ka pole, siis on see natukene muutunud mu jaoks. Ilmselt on see rohkem nagu oli see mu vanematele tol ajal, kui alt üles vaatasin. See on imeline paus elust. Hea viis liigelda ning väga mõnus atkiivne puhkus. Kohe kui tuli rattahooaeg olime me mehega valmis ning tegime kohe mõned rattamatkad avastades Tallinnat ja koduümbrust. Samuti kasutasime rattaid ka ühe mu lemmikkohtingu jaoks, kui sõitsime õhtul ratastega lennujaama ning nautisime päikeseloojangut lennukite ja kakaoga.
Samamoodi saime soetatud kohe, kui asfalt oli kuiv ja liivast puhas, rulluisud. Ma pole väikesest saati nii palju ühe hooaja jooksul kilomeetreid läbinud ja ma loodan siiralt, et tulevikus kilomeetreid tuleb vaid juurde. Kõik head tujud said paremaks ja vihahood lahjemaks.
Miks see mulle nii palju meeldib?
Matu armastab sooja, suve ja vabadust. Kui õues on soe saab rulluisutades vabadust ning suve nautida. Tuul puhub paitavalt, hoog sõltub muidugi ka tuulest ning tuulest sõltub hoog, ning muidugi ka kogemusest ja tujust. Ilmselt meenutab rulluisutamine mulle seda tunnet unenägudest, kus lendanud olen. Lendamine on minu jaoks justkui vabadus seega rulluisutamine = vabadus.
Mu vanemad ausalt käskisid meil kiivreid kanda, tülisid oli palju sellepärast, aga ma olin nii vastu sellele, et sai ikka alati ilma mindud, sest kiiver pole lahe. Nüüd ei sõida rattaga ka ilma kiivrita. Isegi üks sõber naeris mu üle, et miks ma kiivrit kannan, aga kui iga päev ikkagi sõidad, siis hakkab vaikselt kogunema ka neid kogemusi, kus mõtled, et hea, et mul vähemalt kiivergi on.
Nüüd täiskasvanuna linnas elades tuli teist korda elus ka mu ratas mõttega käiku. Esimest korda elus käisin tööl sellega kilomeetrite kaugusel põldude ja metsade taga mõned suved, nüüd käin kilomeetrite kaugusel majade ja teede taga tööl. Ma mäletasin, kui hea oli enne tööd ja pärast tööd rattaga sõita, aga see muidugi ei olnud nii hea, kui töötades kaubanduskeskuses, sest siis ma töötasin terve päeva õues ja olin nö vaba juba niivõinaa.
Mis mu elu paremaks tegi see aasta, tõesti väga palju, oligi see, et tööpäevadel ma sain rattaga käia. ma saan ühel käel lugeda need korrad kevadest kuni liiga külma sügisõhtuni, mil ma ei saanud rattaga tööle minna. Isegi, kui õues kallas vihma oavarrest vastasin ma mehe küsimusele: “Kas sa lähed ikka rattaga v?” – “MUIDUGI!”.
Koju jalutamine pole minu jaoks pooltki nii vabastav tööpingetest nagu seda oli rattaga käimine. Samuti pole see ka vabastav enne tööd. Kas võib asi olla äkki selles, et jalutamisel on tähelepanu vähem vaja ning mõtted saavad ikka uidata ja otseselt pead tühjaks ei saa? Minu jaoks täitsa võib.
Kindlasti ootan ma järgmist hooaega. Elu lihtsalt on parem suvel ja nii on. Seni tuleb see vahepealne nauditavaks teha.
Mis on sulle väikesest saati meeldinud ja mis sa reaalselt oled endaga kaasa toonud? Äkki on miskit, mille oled unarusse jätnud aja möödudes ja asjaajamisega unustanud, kui hea see su elus oli.
Ja kui sa pole kunagi proovinud, siis kindlasti proovi. Mõnele on suusatamine, mõnele lumelaud, teisele rulluisud või uisud ja kolmandale igasugu rattad. Näiteks minul ongi ratas ja rulluisud. Mu mees minu teadmist mööda on siiamaani elus väga nautinud lumelauda ja maastikurattaga vurada. Kõigil oma. Uute asjade proovimine viib sind selleni. Mees leidis rulluisutamise tänu minule ning vaikselt õpib ka armastama seda tunnet, iga korraga sujuvamalt. Samas mina proovisin lumelauda ning ei tundnud mitte mingisugust klappi minu ja selle laua vahel, samas suuskadega künklikul mäel oli klapp väga mõnus.
Proovime, proovime ja proovime ka uuesti, sest kunagi ei tea, äkki jälle üks hooaeg elust läheb paremaks!
Üks väga tähtis asi muidugi sellest – kui hakkad proovima, kanna ka vastavat varustust. Esiteks on julgem proovida ja julgusega tuleb ka kiiremini kätte. Teiseks, need on loodud põhimõttega ja see põhimõte peab paika, mis muu meid kaitseb, kui kuskilt mäest kümneid kilomeetreid tunnis alla vuriseda.
