Loen parasjagu raamatut “Eesti vanaemade lood ja salatarkused” – Pamela Maran. Lugemine on valus ja raske, muudab maailmapilti. Selle raamatu võiks lugeda läbi igaüks, kes tunneb vähegi huvi Eestis elatud elude ja ajaloo suunas. Varsti tuleb ka järg Eesti vanaisadele.
Seal on nii palju ütlusi, õpetusi, nippe ja minevikku, mis jäävad südamesse või viivad avastusteni iseendas. Ma täna räägin ühest, sest see on see, mis mu teekonda taaskord kergemaks tegi.
Vihkamine on harjumus
See lause läks mulle nii südamesse, et pärast selle lugemist mõtlesin sellele terve päeva.
Ma tundsin end ära, nii jube on tunda end ära milleski negatiivses. Vihkamine on kole asi ja ma olen seda selle suve jooksul tundnud endas kasvamas. Mitte otseselt kellegi suunas vaid lihtsalt teatud olukorrad on mind täiesti pöördesse ajanud, et tahaks inimesele, kes situatsiooni korraldas jube halvasti öelda. Ma ei öelnud kunagi ja pigem jäin iseenda üle hirmunult vakka ja situatsioonid lõppesid alati sellega, et teine pool jäi puhevile ja tõenäoliselt saadi minu vaikimisest ja hirmunud pardikese näost egole kinnitust, et tema on kõvem vend.
Ma rääkisin mehele kodus kui jubedalt ikka inimesed võivad käituda, olen nutnud kordi. Seda viha ära see ei võtnud vaid jäi sisse kasvama ning iga järgmine kord tegi asja hullemaks. Ma teadsin, et see pole see, kes ma tahan olla, aga see lihtsalt tuli ja ma ei oskanud midagi sellega peale hakata.
Öeldakse, et inimesed päevapealt ei muutu, rahakratti blogist lugesin inpireerivat teksti, et kui inimene tahab, siis muutub ta kasvõi 24 tunniga. Ma nõustun, et asi ongi puhtalt meie harjumuslikus teadmatuses ja tegelikult juba see hetk, mil teadvustame, et see pole okei ja ma tahan muutuda – see on juba esimene muutumine.
See vanaema lause viis mind tohutu äratundmiseni ja mõistmiseni, et see ongi see, mida ma teen. Ma lihtsalt harjumusest vihastan ja iga kord süvendan sellega harjumust ja vot enam ei.
Aastate jooksul enesearengus olen ma tohutult õppinud armastama, õpin iga päev ja see on minu teekonnal üks põnevamaid praktikaid, mida naudin, ükskõik mis. Kahjuks aga armastamisest üksi ei piisa, kui võttagi näiteks mina ise, siis kõik muud emotsioonid võivad hetke olukorras armastusest üle olla muutes armastuse minus kasutuks. Ma olen harjunud laskma igal tundel tulla, olla, võtta võimust, minna, mil tahavad. Ainult armastust ma suudan kontrollida – nii kaua kuni tuleb kontrollimatu viha peale, mis mul suu kinni paneb ja seest sööma hakkab.
Tobe olukord eksole ja seda tunnistada ja seda endas näha on väga jube. Jõuda mõistmiseni, et see on üks kole osa minust, sest ma ise teinud nii, oli ka päris silmad-punnis-suu-lahti-sõnatu tunne.
Jälle üks tõestus sellest, et raamatute lugemine teeb elu paremaks, arendab ja avab meie silmaringi. Raamatud viivad meid edasi.
Samamoodi nagu ma olen praktiseerinud armastamist ma hakkan nüüd praktiseerima mitte vihastamist. Kõik tunded ei pea lihtsalt tulema, olema ja minema kui tahavad ilma minu nõusolekuta.
Ehk keegi tunneb hoopis vastupidi, et kontrollib negatiivseid tundeid, aga ei oska armastada – ei oska öelda oma lähedastele, et neid armastab, ei oska neile andestada või nende vastu olenemata olukorrast olla heatahtlik. Ka mina olen selles olnud seega opsops ma olen olen olnud oskamatu armastaja ja harjumuslik vihastaja totaalne kombo, aga võin kinnitada, et selle muutmine ei ole nii raske kui esmapilgul tunduda võib.
Mis tunded on sinu jaoks harjumuslikud ja milliseid tead, et oskad kontrollida?
Mõni asi, mida teen mina, et vihastamist kontrollialla saada –
Astun olukorras piltlikult kõrvale.
Meenutan endale, et minu vihastamine teeb kõige rohkem halba ikkagi mulle endale ning juhtunud see ei muuda.
Vabal ajal korrutan endale, et kõik olukorrad on lahendatavad ja kergemad kui vaadata neid hetkeks kõrvalt.
Tunded tulevadki ja neid blokeerida pole mõtet. Vaatan neile otsa ilma, et hakkaksin midagi muutma, kui olen nendega tuttav, siis jõuan selleni, kas need sobivad mulle või ei.
Vihastamise hetkel proovin võimalikult vähe reageerida – see on tunne mitte mina ning kuna ma tean, et ma ei kontrolli seda tunnet, ei taha ma teha asju, mida armastava peaga kahetseksin.
Vihastamise korral rahustan end selle asemel, et süveneksin vihastama ajavale olukorrale.
Kuidas armastamist praktiseerida?
Julge
Ütle
Ole aus
